kirjeldus: Gustav Inger'it süüdistatakse röövimises (karistusseadustiku § 200) ning avaliku korra grupiviisilises rikkumises (karistusseadustiku § 263 punkt 4). 16.märtsi 2004.a hommikul märkas politseipatrull Gustav Inger'it ja tema kahte sõpra Tallinnas kesklinnas pargipingil magamas. Kuna Tallinna avaliku korra eeskirjade kohaselt on avalikus kohas magamine keelatud, algatati Gustav Inger'i ja tema kaastäideviijate suhtes kriminaalasi. Kuna samal öösel oli kesklinnas röövitud purjus meeste kamba poolt kahte keskealist Soome turisti, siis pidas politsei mehed kinni ja võttis eeluurimise ajaks vahi alla ning paigutas nad Tallinna vangla eelvangistuse osakonda. 17. märtsi 2004.a Tallinna Linnakohtu määrusega pikendati nende vahi all pidamist 2 kuu võrra.

25.märtsil 2004.a soovib Gustav Inger saada kokku oma abikaasaga. Gustav Inger on saanud abikaasaga kokku eelmisel päeval, see on 24.märtsil 2004.a. Vangla keeldub kokkusaamist lubamast, viidates, et vastavalt vangistusseaduse § 24 lõikele 1 on õigus lühiajalisele kokkusaamisele ainult kinnipeetaval, kes ei ole kuu aja jooksul pereliikmega kokku saanud. Kas keeldumine on kooskõlas vangistusseaduse § 2, § 4, § 24, § 94 ja § 95?

lahendus Kaasuse küsimus on, kas vangla võis keelduda Gustav Inger'ile lühiajalist kokkusaamist lubamast. Vangla võib keelduda lühiajalise kokkusaamise lubamisest, kui Gustav Inger'il ei ole isiklikku õigust (subjektiivne õigus) kokkusaamisele. Seega tuleb kontrollida, kas Gustav Inger'il oli isiklik õigus lühiajalisele kokkusaamisele.

Lühiajalist kokkusaamist reguleerivad vangistusseaduse § 24, § 94 ja § 95. Vangistusseaduse § 24 kohaldamise eeldusteks on, et 1)isik on kinnipeetav, 2)isikul ei ole kuu aja jooksul olnud lühiajalist kokkusaamist; 3)isik, kellega kokku saadakse, on a)perekonnaliige või b)muu isik, kelle maine osas ei ole vangla juhtkonnal põhjendatud kahtlusi. Samaaegselt peavad esinema tunnused 1,2 ja 3a või 1,2 ja 3b (valikuline struktuur). Vangistusseaduse § 94 lõike 1 eeldusteks on 1) isik on vahistatu ning 2)kokkusaamise eesmärk on a)isiklikes huvides, b)õiguslikes huvides või c)ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Samaaegselt peavad esinema eeldused 1 ja 2a või 2b või 2c. Täiendavad tingimused tulenevad veel § 24 ja § 94 teistest lõigetest ning § 95. Esimene asi, mida tuleb otsustada, on see, kas Gustav Inger oli vahistatu või kinnipeetav.

Vangistusseaduse § 2 kohaselt on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Tegemist on definitiivse õigusnormiga, mille eeldusteks on 1)isik on süüdimõistetu ja 2)isik kannab vangistust vanglas. Eeldused on kuhjuva struktuuriga. Kaasuse andmetest nähtub, et Gustav Inger ei ole veel süüdi mõistetud, vaid teda süüdistatakse alles kuritegude toimepanemises. Seega ei ole Gustav Inger kinnipeetav.

Vangistusseaduse § 4 kohaselt on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Tegemist on definitiivse õigusnormiga, mille eeldusteks on: 1)isiku suhtes on tõkendina kohaldatud vahistamist ja 2) isik kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või 3)isik kannab eelvangistust arestimajas. Eeldustest peavad samaaegselt esinema 1 ja 2 või 1 ja 3 (valikuline struktuur). Kaasuse andmetest nähtub, et Gustav Inger on võetud vahi alla ja teda süüdistatakse kuritegude toimepanemises. Eelvangistuse ajaks on ta paigutatud Tallinna vangla eelvangistuse osakonda. Seega on täidetud eeldused 1 ja 2 ning Gustav Inger vastab vahistatu tunnustele. Seega tuleb tema lühiajaliste kokkusaamiste õiguse otsustamisel lähtuda vangistusseaduse § 94 ja 95 (vt § 94 lõike 1 eeldusi eespool).

Kaasuse andmetest nähtub, et Gustav Inger on vahistatu (eelnev § 4 kontroll) ning ta soovib saada kokku oma abikaasaga. Abikaasaga kokkusaamine lähtub isiklikest huvidest. Seega on täidetud vangistusseaduse § 94 lõike 1 eeldused 1 ja 2a. Kuna seadusest tulenevad eeldused on täidetud, siis on Gustav Inger'il isiklik õigus saada lühiajaline kokkusaamine.

Kuna Gustav Inger'il oli õigus lühiajalisele kokkusaamisele, siis ei ole esialgse oletuse eeldused täidetud. Seega ei olnud vanglal õigust keelduda lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest. Viide vangistusseaduse § 24 lõikele 1 oli asjakohatu ning selle normi alusel ei saanud asja otsustada. Seega oli vangla keeldumine õigusvastane.