Juhtumi lahendamine saab alguse mingist piiratud hulgast informatsioonist. Õppetöös on selleks õppejõu antud kaasus, millel võivad lisaks kaasuse tekstile olla juures ka täiendavad dokumendid. Päriselus on juhtumi õigusliku lahendamise ajendiks isiku avaldus, märgukiri, taotlus või kaebus, teiselt ametkonnalt saadud teade või märgukiri, ajalehes avaldatud artikkel või muu selline informatsioon. Nii õppetöös kui päriselus peame me vähemalt alustuseks otsustama küllaltki piiratud informatsiooni tingimustes, millised juhtumi asjaolud võivad omada juriidilist tähendust, milliseid õiguslikke probleeme selles juhtumis võib esineda ning kas see juhtum üldse kuulub õiguslike juhtumite hulka. Saadud kaasuse tekstis või isiku avalduses võib olla kirjeldatud ühte või mitut juhtumit. Viimasel juhul tuleb need juhtumid eristada ja piiritleda. Üks sündmuste käik võib jaguneda episoodideks, mis on sisuliselt erinevad juhtumid ja tuleb lahendada eraldi.

Näide: Ivo Lamp on tarvitanud baaris rohkelt alkoholi ning on raskes joobes. Saamata täpselt aru, mida talle öeldakse ning ärritudes kergelt läheb ta tülli juhusliku baaris viibinud isikuga ning lööb teda, mille peale turvatöötajad viskavad Ivo Lamp'i baarist välja. Selle käigus avaldab Ivo Lamp füüsilist vastupanu ning ähvardab tuua kodust püssi ja mõlemad turvatöötajad maha lasta. Seejärel ärandab ta tänavanurgale pargitud auto, et käia kodus ja tulla tagasi koos venna ja paari sõbraga õiglust jalule seadma. Tal õnnestub sõita linna teise otsa, kus ta saab kokku ühe tuttavaga, kellega ta on varem igasugust äri ajanud, ning lubab sellele auto maha müüa. Ta veenab tuttavat, et tal on kiiresti raha vaja ja tehingu kinnituseks jätab ta auto tuttava maja juurde ja läheb ise jala koju, kus ta magama jääb. Hommikul võtab ta raha pangakontolt välja ja annab selle oma venna kätte. Tuttavale, kes tahab auto ostumüügi lepingut sõlmima minna, ütleb Ivo, et auto ei kuulu temale ja ta ei saa seda isikut, kelle nimel ta autot müüs telefoni teel kätte, aga lubab seni autot kasutada niisama.

Probleemiks ei ole ainult informatsiooni piiratus, vaid ka informatsiooni üleküllus ja infomüra. Juhtumikirjelduses või isiku pöördumises võib olla palju sellist informatsiooni, millel ei saa olla õiguslikku tähendust, mis on kõrvaline või häiriv. Seega peab kõigepealt eraldama asjassepuutuva osa saadud informatsioonist.

Näide: Kinnipeetav, keda on vangla direktori käskkirjaga karistatud vanglaametniku sõimamise eest, pöördub vaidega Justiitsministeeriumi poole, kirjutades ühtlasi seda, et kohus on ta süütult vangi mõistnud, et tema ema on haige, et ta läks lahku oma mehest ja mees pole toonud lapsi pikaajalistele kokkusaamistele jms kokku 27 lehel. Kinnipeetava karistamise juhtumisse puutub selles näites üksnes see osa, mis käsitleb distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolusid, distsiplinaarmenetlust ja direktori käskkirja. Muud asjaolud on kõrvalised ja tuleb juhtumi piiritlemisel jätta tähelepanuta.