Kui öeldakse, et mõni inimene või tegu on eetiline või ebaeetiline, siis antakse sellele inimesele või teole hinnang: seda kas kiidetakse või laidetakse. See tähendab, et eetilised või moraalialased väited on ettekirjutavad ehk normatiivsed. Moraalil on iseloomulik tegutsemist juhtiv ehk normatiivne aspekt. Selle poolest sarnaneb ta teiste praktiliste institutsioonidega nagu religioon, seadus, etikett.

Eetika ja religiooni vahelised seosed:

• Eetika kõige iseloomulikumaks tunnuseks on tema põhinemine mõistusel ja inimkogemusel.
• Religioosne eetika põhineb ilmutusel või jumalikul autoriteedil.
• Religioosse käsu puuduseks on see, et ta põhineb autoriteedil ning meil võib puududa kindlustunne või üksmeel kõnealuse autoriteedi volituste suhtes.
• Moraal erineb religioonist selle poolest, et püüab oma printsiipe õigustada pigem põhjendusi otsides kui autoriteedile toetudes.

 Eetika ja seaduse vahelised seosed:

• Eetika võib leida, et mõned seadused on ebamoraalsed, eitamata seejuures nende kehtivust.
• Seaduse kehtestamiseks on olemas füüsilised ja rahalised sanktsioonid.
• Moraali kehtestamisel on sanktsioonideks südametunnistus või reputatsioon.
• Seaduse puuduseks on see, et ei saa olla seadusi iga sotsiaalse tõve vastu ning pole võimalik kehtestada kõiki soovitavaid seadusi.
• Moraal erineb seadusest ja etiketist selle poolest, et puudutab sügavamalt meie ühiskondliku eksistentsi olemust.

  Eetika ja etiketi vahelised seosed:

• Etikett määrab kindlaks pigem selle, mis on viisakas käitumine, kui selle, mis on õige käitumine sügavamas mõttes.
• Etiketi ignoreerimine või pilkamine võib olla enamoraalne.
• Etiketi puuduseks on see, et ta ei puuduta eluliselt tähtsat isiklikus ja ühiskondlikus eksistentsis.
• Moraal erineb seadusest ja etiketist selle poolest, et puudutab sügavamalt meie ühiskondliku eksistentsi olemust.

 Pojman, L., P. (2005) Eetika: õiget ja väära avastamas.  Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.