Terminid moraal ja eetika on pärit vastavalt ladina ja kreeka keelest (mores ja ethos), ammutades oma tähenduse tava mõistest. Mõisted „eetika” ja „moraal“ on üldjoontes samatähenduslikud, kuid mõned autorid eristavad moraali, moraalifilosoofiat ja eetikat.  Moraal osutab inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele. Moraalifilosoofia on filosoofiline või teoreetiline mõtisklus moraali üle. Pojmani käsitluses tähistab eetika moraali ja moraalifilosoofia valdkonda tervikuna.

 

Moraalireeglid puudutavad norme – kuidas ma peaksin oma elu elama?, kas peaksin alati tõtt rääkima?, kas olen kohustatud teatama oma töökaaslasest, keda nägin meie asutust petmas?, kas peaksin oma sõbrale ütlema, et tema abikaasal on armuke? jmt. Moraal koosneb sellisest reeglite kogumist, et kui peaaegu kõik neid järgivad, siis on peaaegu kõigil hea olla. Need reeglid piiravad meie vabadust, kuid ainult selleks, et soodustada suuremat vabadust ja heaolu. Moraalil näib olevat viis otstarvet:

1.      Hoida ühiskonda koost lagunemast.

2.      Leevendada inimkannatusi.

3.      Soodustada inimõitsengut.

4.      Lahendada huvikonflikte õiglaselt ja mõistlikult.

5.      Jagada kiitust, laitust, tunnustust, karistust ja süüd.

Moraali keskseks elemendiks on moraaliprintsiip. Moraaliprintsiibid on praktilised tegevusjuhised, millele on omased alljärgnevad tunnused:

• Preskiptiivsus e ettekirjutavus – moraalinormid on normatiivsed, neil on tegutsemist juhtiv iseloom. Moraaliprintsiibid esitatakse tavaliselt kui käsud („ära tapa“, „armasta oma ligimest“). Nad on mõeldud kasutamiseks, inimestele nõu andmiseks ja toimimise mõjutamiseks.
• Universaliseeritavus – moraalinorm kehtib kõikidele, kes on oluliselt sarnases situatsioonis.
• Üleskaaluvus – moraaliprintsiipide autoriteet on ülimuslik. Moraalinormid kaaluvad üles teised väärtused nagu näiteks ilu või ratsionaalsus.
• Avalikkus – et moraaliprintsiibid juhiksid meie käitumist, tuleb nad teha avalikuks.
• Teostatavus – moraalinorm peab olema teostatav ega eeldama üle jõu käivaid pingutusi.

  Eetilise hinnangu sfäärid:

1. Tegu – see võib olla õige või väär. Õige tegu on lubatav. See võib olla kas vabatahtlik (selle tegemine ei ole ei kohustuslik ega väär) või kohustuslik (selle tegemisest pole lubatav hoiduda). Väär on tegu, mida pole lubatav teha, millest hoidumine on teie kohustus).
2. Tagajärg – teleoloogilise eetika teooriad keskenduvad moraalse õigsuse ja vääruse määramisel peamiselt tagajärgedele. Nt utilitarism nõuab, et teeksime seda, millel kõige tõenäolisemalt on kõige paremad tagajärjed.
3. Iseloom – rõhutatakse head iseloomu ja vooruslikkust. Eluliselt tähtis on, et iseloomul oleks jõudu head teha.
4. Motiiv – mingi teo ammendavaks hindamiseks on tähtis võtta arvesse toimija kavatsusi. 

Pojman, L., P. (2005) Eetika: õiget ja väära avastamas.  Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.