Andmekogumismeetodite all mõeldakse eelkõige viise, kuidas empiirilises uurimuses andmed on kogutud.

Ankeet ise on teataval viisil organiseeritud küsimuste kogu, milles iga üksik küsimus on loogiliselt seotud uuringu ülesannetega. Pajude uuringutega on kindlaks tehtud, et küsitlusega saadud informatsiooni usaldusväärsus, ehk tema vastavus reaalsele tegelikkusele, on seda kõrgem, mida avameelsem on oma vastustes küsitletav indiviid ja mida kõrgem on tema kompetentsus uurijat huvitavas valdkonnas. Ankeedi koostamise protsess, kus uurimishüpoteesid „tõlgitakse" ankeedi küsimuste keelde, on keeruline ja töömahukas protseduur, mis nõuab palju vaeva ja ka spetsiaalseid teadmisi küsimuste tüüpidest.

Ankeetküsitluste eelisteks peetakse tavaliselt seda, et nende abil saab koguda suure andmestiku. Uurimusega võib haarata palju inimesi ja esitada neile rohkelt küsimusi. Meetod on tõhus, sest säästab uurija aega ja vaeva. Küsitlusleht või ankeet võidakse saata kas või tuhandele vastajale. Kui ankeet on hoolikalt koostatud, saab andmeid kiiresti talletada ja arvuti abil analüüsida. Ajakava ja kulutusi on võimalik üsna täpselt ette planeerida. Sel moel kogutud andemete töötlemiseks on olemas mitmesuguseid statistilisi analüüsi- ja aruandeviise, mistõttu uurijal pole vaja hakata neid ise välja mõtlema

Küsitluses on ka omad puudused. Küsitlusega kogutud andmeid on peetud pinnapealseks ja vastava uurimuse teoreetilist panust tagasihoidlikuks. Miinuste hulgas on nimetatud ka järgmist:  ei ole võimaik kontrollida, kui tõsiselt vastajad uurimusse suhtuvad (kas nad vastavad hoolikalt ja ausalt); pole selge, kui õnnestunuks vastaja esitatud vastusevariante peab; pole teada, kas vastajad on kõnealuse valdkonnaga kursis või selles kogenud; hea ankeedi koostamine nõuab aega ning eeldab uurijalt mitmekülgseid teadmisi ja oskusi; vastamata jäänud küsimuste hulk võib vahel kujuneda üsnagi suureks