Kui koer on jälje algkoolituse täielikult omandanud, hakatakse tegema võõrast jälge, mis alguses märgitakse. Märkimine on vajalik koera lugemiseks ja kontrollimiseks. Samas tuleb seda kasutada võimalikult vähe (mitte üle viie korra). Mida rohkem märgitud jälge aetakse, seda rohkem tuleb hiljem ette ebaõnnestumis. Kui juht teab, kust jälg läheb, juhib ta märkamatult koera. Koer oskab väga hästi kehakeelt lugeda.

Märgitud jälgedelt märkimata jälgedele üle minnes teha koerale kõigepealt üks lihtne märkimata jälg koos ühe korraliku nurgaga. Jälje ajamisel peab koer meile selgelt näitama, kus ta jälje ära kaotab, kus seda otsib ja kus uuesti üles leiab. Kui harjutus ei õnnestu, tuleb jätkata märgitud jälgede ajamist.

Koera iseseisvuse kontrollimiseks jälje ajamisel võib teha ka järgmise katse. Koer lasta lahtiselt jälge ajama. Lasta tal minna mööda jälge, kalduda ise pisut kõrvale ning vaadata, millal koer seda märkab ja kuidas reageerib. Mida kaugemale saab juht sel viisil koerast eemalduda, seda parem. Kui koer märkab juhi eemaldumist kiiresti ja jätkab näiliselt jälje ajamist juhi ees, pole ta antud ülesandest üldse aru saanud ja usaldab rohkem juhti kui oma nina. Kui koer jätkab jälitamist mööda jälge, mingil hetkel aga avastab, et juht ei järgne talle, sellest segadusse satub ja justkui üritab juhti jäljele tagasi kutsuda, töötab ta õigesti.

Kui koer on õppinud ajama märkimata jälge, siis muud ei tasugi enam teha. Jäljel püsimise saab siis kindlaks teha juba esemete leidmise järgi. Kui tuleb tagasilööke, minna uuesti üle märgitud või oma jäljele, et teha kindlaks, kus koer eksib. Kui see selge, saab minna õpetamise ja vigade parandamise juurde.

Kui nurkades tekib küsimus, kas tegemist on ikka nurga või hoopis ristuva jäljega, võib seda kontrollida, kutsudes koera enda juurde ja proovides kõigis suundades, kas ta leiab veel mingi jälje või mitte. Kui koer leiab jälje ainult ühes suunas, on täiesti kindel, et tegemist on õige jälje ja nurgaga.

 

 

Valejälgede õpetamist tuleks alustada nii, et õigeks jäljeks teha oma jälg ja valejäljeks võõras jälg. Võõras jälg peab olema vanem. Esimesel korral võiks jäljeskeem näha välja järgmine:

Koer võib jälgede ristumiskohale reageerida, kuid peab siiski otsustama õige jälje kasuks. Kui ta läheb valele jäljele, peab järgnema karistus. See peab järgnema ka siis, kui koer läheb õige jälje pealt metslooma jälge ajama. Sellise probleemi lahendamiseks tuleb teha märgitud jälg maa-alale, kus leidub rohkelt metsloomade jälgi. Kui koer läheb mõnele neist üle, tuleb talle selgelt näidata, et nii ei tohi. Sundi ei tohi anda jäljerihmast, vaid selleks panna koerale eraldi kaelarihm (näiteks ogad) koos teise rihmaga, et koeras ei tekitataks konflikti. Põhimõtteliselt võib aga öelda, et kui algkoolitus on hea, siis valejälgedega probleemi ei lahenda.

Jäljekoolitus peab olema süstemaatiline ja kulgema kergematelt asjadelt raskematele. Koerale tuleb teha palju lühikesi ja lihtsaid jälgi, mis garanteeriksid õnnestumise. Pikki jälgi on mõttekas teha ainult selleks, et kontrollida, kas ja kuidas koer neid ajada suudab. Jälje raskus ei sõltu tegelikult niivõrd ajast ja pikkusest. Lihvida tuleb just neid asju, milles esineb probleeme. Kui koer ei võta läbi nurki või ei võta jälge üles, tuleb teha palju lühikesi ja värskeid jälgi, millel on palju nurki. Kui koera motiveeritus on väike, siis anda talle paar päeva ainult vett, et näljatunne suureneks jne. Iga jälje tegemisel tuleb mõelda, mida koerale sellel korral õpetada soovitakse. 

On selge, et kõik koolitusmeetodid ei sobi kõigile koertele ja Rooma  viib mitu teed. Eri meetodite kasutamisel tuleb vana meetodiga alati lõpuni minna ja kui tulemiust ei saada, siis alustada uue meetodiga päris otsast peale.

Kui tekib vajadus koera sunniga õpetada, siis seda kasutada alati, kui koer jäljelt ära läheb. Sundi võib anda ka juhul, kui koer nurkadest üle jookseb.

 

 

Üheks viimaseks jäljekoolituse etapiks on esemete näitamise õpetamine. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et esemed, mis jäljele pannakse, oleksid kindlasti jäljetegija omad. Kui eseme küljes olev lõhn ei vasta jäljetegija lõhnale ja me sunnime koera seda näitama, tekitame temas põhjendamatut konflikti ning lõpuks võib koer hakata näitama suvalist prahti nii jäljel kui selle kõrval. Samuti õpetame koerale, et inimese lõhn pole oluline ja koer võib hakata jälitama aluspinnase lõhna järgi. Seega peavad esemed olema enne jäljele panekut olnud mitu tundi jäljetegija taskus. Korralikult lõhnastatuna on nad koerale innustuseks ja kinnituseks, et aetakse ikka õiget lõhna. Esemete õpetamisel tuleb koerale esemetel lamamise ajal rahu ja puhkust anda. Seal võib anda ka juua. Esemete näitamine peab kujunema koera jaoks meeldivaks tegevuseks.

Koerale võib õpetada ka õige jälje valikut. Kui koer oskab juba juhile kuuluvat jälge ajada, lastakse tal alguses nuusutada mingit juhile kuuluvat eset (nt sokk või kinnas) ja minnakse siis jälge ajama. Kui põhimõte on koerale selge, võib sama asja proovida ka võõra jäljega. Edasi võib proovida õige jälje valikut. Selleks tehakse erinevate inimeste poolt kaks paralleelset jälge (nt alguses üks oma teine võõras jälg). Koerale antakse nuusutada viimasele jäljetegijale kuuluvat eset (kogenematu koer õpib jälitusel jäljepildi selgeks umbes 200 meetriga, kogenud koer 25-50 meetriga. Enne jälitust eseme nuusutada andmine kiirendab seda protsessi. Sama efekti annab see, kui me paneme koera jälje algusesse lamama. Seetõttu on kasulik põllujälje võistlustel koer mõni minut enne soorituse algust jäljetegija jäljele lamama panna, et tal seal õige jäljepilt mällu kinnistuks.) Seejärel lastakse ta jälge üles võtma. Kui koer valib õige jälje, on ta asjast õigesti aru saanud. Kui ta üritab valet jälge ajama minna, siis lihtsalt juhitakse ta rahulikult õigele jäljele. Keelata ja karistada sellisel puhul ei tohi, sest jälje on ta ikkagi avastanud. Selliseid harjutusi on hea teha suhteliselt kõval pinnasel.

 

 

 

 

Edaspidi võib harjutust korrata ka kolme jäljega. Kui koer siin ei eksi, ei eksi ta ka ristuvate valejälgede korral.

Kui ka see etapp on selge, võib koerale õpetada inimese valikut. Alguses võib kasutada sarnaseid harjutusi, mida eelmises etapiski, ainult viimase jälje lõppu jätta kõik jäljetegijad kõrvuti seisma. Suure tõenäosusega valib koer kohe õige inimese nende seast välja, kes temaga seejärel kõvasti mängib. Kui aga koer läheb vale inimese juurde, siis ei tohi too temast välja teha, vaid tuleb oodata, kuni koer lõpuks õige inimeseni jõuab. Siis algab suur pidu ja pillerkaar.

Kui koer oskab esemeid otsida, siis võib teha ka järgnevaid harjutusi. Lasta kolmel inimesel hoonese mingisugused endale kuuluvad esemed ära peita. Koerale anda nuusutada neist ühele inimesele kuuluvat mingit teist eset ja saata siis hoonesse otsima.

Talvel võib teha jälgi näiteks teede ristumiskohtadesse. Sellist harjutust ei tohi aga liiga palju korrata, kuna on oht, et koer hakkab jällegi jälge ajama silmadega, mitte ninaga. Talvel tuleb kindlasti arvestada ilmastikuoludega - kuiva külma ilmaga ei jää lumele peaaegu üldse lõhna, samas sulaga jääb väga tugev lõhn. Talviseid jälgi tuleb ajada värskelt (5-10 minuti vanuselt).

Normaalsetes tingimustes läheb koer sama jälje puhul ristumiskohas automaatselt vanemalt osalt värskemale üle. See on loomulik käitumine. Ka hunt läheb vanema jänesejälje pealt värskemale üle, kuna nii on lootust saak kiiremini kätte saada. Samas on võimalik õpetada koera ajama jälge ajalises järjestuses.

 

 

 

Jälgede ristumiskohal tekib koeral sageli kahtlus ning ta hakkab keerutama. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas tegemist on ikka ristumiskohaga ja mis pidi jälg läheb.