Jälje algkoolitus antakse koerale kahe esimese eluaasta jooksul. Esimesel eluaastal arendatakse motivatsioonijälgede abil nö koera mootorit samamoodi nagu kuulekuses mänguga. Eesmärgiks on, et jälg kujuneks koerale maailma toredaimaks asjaks. 1.-2. eluaastal tehakse kokku umbes 150 jälge aastas. Kui koer on ajanud 200-300 jälge õigesti, võib öelda, et ta on selle ala omandanud. 3-4-aastast koera loetakse juba usaldusväärseks töökoeraks.

Kogu koera õppimine põhineb esimesel kogemusel. Iga koer hakkab jälge ajama, kui esimene jälg õnnestub hästi. Seepärast tuleb esimene harjutus täpselt läbi mõelda ja  korraldada nii, et koer sooritaks selle õigel viisil. Algusest peale tuleb koerale õpetada jälje ajamist põhimõttel - kui ajad inimese lõhna, saad süüa.

Kutsikale ja algajale koerale tuleb jäljekoolituseks valida kõige soodsamad keskkonnatingimused (täiskasvanud ja kogenud koerale võib ja peabki jälge tegema ka kõige võimatumates tingimustes. Kui koer suudab ajada kõval pinnasel olevat värsket oma jälge, võib minna treenima juba sellisele pinnasele, kus on ka teisi jälgi. Kui jäljeajamine selge, võib treenida kasvõi jalgpalliväljakul). Jälg teha vaikse, niiske, jaheda ja pilvise ilmaga, segavate teguriteta ümbruskonnas, piisavalt heale aluspinnasele ning soovitavalt päevavalguses (oluline juhi jaoks, et ta täpselt teaks, kust jälg läheb). Koer peab olema puhanud.

Esimene jälg teha umbes 10 minuti vanune ja allatuult. Sammud teha normaalsed, kahe sammu vahele jätta kindlasti vahe. Rada pole mõtet sisse tampida. Jälje võib teha ka liikudes selg ees. Koera kulgemist see ei mõjuta, kuna koer valib jäljel liikumise suuna vastavalt sellele, millises suunas läheb jälg värskemaks. Esimeses sammus võib seista jalad koos, et seda pisut rõhutada. Toitu panna sinna 1-2 tükki. Tükid olgu väga väikesed (väikese sõrme küünest pool), et koer neid ei näeks. Liiga suure toidutüki korral matab selle lõhn inimese lõhna. Järgmisesse sammu panna toidupala jälje keskele ja edaspidi paigutada neid järjest enam varbaotsa suunas. Jälgida, et toit ei satuks väljapoole jälge. Põhimõtteliselt peab koer jäljele tulles nuusutama kõigepealt jälge ja alles siis leidma toidu, õppides nii, et seal, kus leidub inimese lõhn, leidub ka toitu.  Esimese harjutuse jaoks teha 20-30 sammu. Sama palju toimub koera jaoks põhimõtteliselt ka jälje ülesvõtmisi. Viimase jälje sisse panna rohkem toitu (umbes pool peotäit). Jälje tegemiseks valida mõõdukalt kõva pinnas (nt muruplats), et murtud taimeosakeste lõhn ei mataks inimese lõhna. Koer ei tohi näha ei toitu ega jälgi. Jälje lõppu tuleb panna midagi, mis muudaks selle koera jaoks kõige tähtsamaks. Jälg peab lõppema mingi konkreetse asjaga, mis näitab koerale, et tegemist on jälje lõpuga.

Jälge ajada kindlasti rihmaga, muidu pole võimalik takistada koera jäljelt äraminemist. Juba kogenud koer võib jälitada ka rihmata. Siis tuleb valida vastavalt sellele, milline variant konkreetsele koerale rohkem sobib. Rakmed panna siis, kui koer on piisavalt suur, et need teda segama ei hakka. Suurele koerale panna kohe rihm jala alt läbi, kutsikale mitte, sest see segaks teda. Kutsikas tuua allatuult jälje algusesse. Kuna ta ei tea, mis nüüd juhtuma hakkab, kükitada maha ja anda talle võimalus rahunemiseks. Kutsikas peab säilima uudishimu. Kui ta huvitub lõhnast ja jäljest, lasta tal edasi liikuda. Tavaliselt pärast esimest sammu, kui toit on söödud, jääb kutsikas sinna tiirutama. Nüüd tuleks aidata tal leida järgmist jälge, imiteerides käega jälje otsimist. Sellisel juhul koerajuht justkui võistleb kutsikaga toidu leidmise üle. Näpuga toidupala kätte näidata ei tohi. Juba esimestel harjutustel peab jälgima, et ei hakataks ise koera juhtima. Kutsikat võib ainult esimese kolme sammu ulatuses aidata, edasi peab ta ise hakkama saama. Koer peab ise oma nina abil otsused tegema ja jälje leidma. Kui ta mingil põhjusel tahab jälge mööda tagasi tulla, takistada teda rahulikult, pöörata ümber ja juhatada õiges suunas. Käsklust "Jälg!" ei tarvitse esialgu kasutada. Seda võiks andma hakata siis, kui koer juba teab, milles on küsimus. Seejuures anda käsklus ainult jälituse alguses. Jälje lõppus võib koera söömise ajal kiita. Tagasi tulla jäljest kaugemalt. Selliseid harjutusi teha, kuni koer läheb kohe jäljele. Seejärel ei tohi koera enam kunagi otse jäljele viia.

Jälje õpetamist võib alustada ka ruumis. Sellisel juhul teha jälg paljajalu ja tõmmata näiteks juustu või muu toiduga triip üle iga jälje. Jälg lõpetada nurga taga, kuhu saab toidukausi peita. Kui toitu pole võimalik kasutada, võib koerale tuttav inimene teha jälje allatuult ja peita ennast ära. Koerajuhil tuleks koeraga jalutades jäljele risti läheneda. Kui koer tuttavast lõhnast huvitub, siis kiita teda ja ajada jälg lõpuni. Jälje lõpus leiab koer tuttava inimese, kes temaga mängib. Kui koer on tegutsemisseisundis, õpib ta kiiresti, et minnes mööda avastatud lõhna jõuab ta tuttava inimeseni.

Jälge saab õpetada ka talvel. Lumele võib jälge teha kas pimedas või trambitud alale, et koer ei näeks jälgi. Muidu ajab ta silmadega, mitte ninaga. Toiduks võib kasutada vees leotatud või jahus veeretatud juustu. Toidupalad peavad olema piisavalt väikesed ja hea oleks neile veel astuda peale, et nad maapinnalt ei eristuks. Esimestel kordadel võib rihma pisut pingul hoida, et koer ei saaks jäljel tormat ja võtaks toitu igast sammust.

Kui koer on õppinud jälge üles võtma, võib hakata jälje algusest toitu pisitasa ära jätma.

 

 

Jälg teha allatuult. Alguses jätta tühjaks 50 cm pikkune lõik. Koer tuua jälje algusest 40 cm kaugusele, rahustada ja anda käsklus "Jälg!". Nüüdseks on ta õppinud, et kusagil ees peab olema jälg. Sinna jõudes peab ta hakkama seda ajama. Edaspidi pikendada toiduta ala järk-järgult paari meetrini. Siis jätkata nii, et jupiti on toitu ja jupiti pole. Piisavalt hea motivatsiooni korral võib kohati toitu ära jätta kuni 10 sammu ulatuses, vähese motivatsiooni korral vaid paari sammu ulatuses. Põhiliselt vähendada toitu just jälje algusest. Kui mingeid eksimusi ei tehta, siis peaks koer tasapisi õppima ilma toiduta jälge ajama esimese 20-30 jäljega.

Vastavalt toidupalade paigutusele jäljel saab reguleerida koera liikumiskiirust jäljel. Kui koer ajab jälge liiga aeglaselt, lisatakse toitu jälje lõppu ja vähendatakse jäljel olevat toidu hulka. Kui koer tormab jäljel, siis on toimitakse vastupidiselt.

Kui juhtub, et koer jälje alguses (esimesed 10 sammu) ei taha jälge ajada või tahab üldse ära minna, siis takistada äraminekut ja oodata, kas ta võtab ise uuesti jälje üles. Seejuures hoida koeraga vahet umbes 1-1,5 m. Midagi koerale öelda ei tohi, ta peab iseseisvalt otsustama, mis edasi saab. Kui koer võtab jälje üles, minna talle lihtsalt järele. See, et koer saab ise nö juhti juhtida, on talle preemiaks. Kui aga koer läheb jäljelt ära, võtta kutsikas sülle, suurem koer lihtsalt rihma otsa ja viia minema. Sel päeval anda talle ainult juua ja järgmisel toidukorral viia taas jäljele. Sellist tegutsemisviisi nimetatakse loomulikuks sunniks. Uus jälg teha täpselt sama raske, muidu õpetatakse koer laisaks. Eesmärgiks on teha koerale selgeks, et kui ta kaotab jälje, siis peab ta olema ise aktiivne ja tegema otsuseid ning leidma jälje üles.

Kui koeral on sirge jälje ajamine selge, teha looklev jälg. Ainult sirgeid jälgi ajades õpib koer kogu aeg otse minema ega hakka edaspidi nurkasid võtma. Kui koer oskab ka looklevat jälge ajada, jätta loogetel toit ära ning panna seda ainult jälje sirgetele osadele. Vähehaaval minna kaartelt nurkadele üle.

Nurka on alguses kõige parem õpetada järgmise skeemi järgi:

 

 

 

Nii saab koer nurgast lõhna kõige paremini. Kui tuul puhub vastupidises suunas, on koeral kõige raskem nurka võtta. Vastutuult jälge ajades hakkab ta nurka lõikama, allatuult ajades aga läheb nurgast kergesti üle.

Nurkades koera aeglustada ei tohi. Neist üle minnes peab ta seda ise märkama ja jälje uuesti üles otsima. Ka siin ei tohi koerale midagi öelda ega teda ka rihmaga takistada. Vajadusel võib koera lihtsalt lahti lasta. Ise tuleb paigal seista, et ei rikutaks jälge ära. Seni, kuni ta jälge otsib, tuleb seda rahus teha lasta. Kui koer leiab jälje uuesti üles, võtta rihm kätte ja minna järele. Kui ta aga läheb jäljelt minema, pole ta tegelikult midagi õppinud. Kui koer otsimise lõpetab, viia ta kas üldse jäljelt minema ja toitu enne järgmist jälge mitte anda või üritada jälg kusagilt mujalt uuesti üles võtta.

Vastutuult hakata jälge tegema siis, kui koer on võimeline ajama ilma toiduta jälge. Algul teha jälg järgnevalt:

 

 

Koer peab jälge ajama innukalt ja seda innukust peab jätkuma ka jälje lõpus. Sedamööda, kuidas koera innukus jälitamisel kasvab, võib jälge pisitasa pikendada. Liiga lühikeste jälgede korral jääb koer instinktiseisundisse ja õppimisprotsess poolikuks. Kui koer jäljel tormab, ei tohi talle järele joosta, kuna seepeale tõstab ta tempot veelgi ja jookseb kergesti nurkadest üle. Üldiselt määrab koerajuht jäljel liikumise kiiruse.