Kui varem lähtus politseiõigus käsitlusest, et riik valitseb oma kodanike kui võimule allutatud alamate üle ja seadusandja pidi hoolitsema ainult reeglite kehtestamise eest, mis hoiavad ära võimu kuritarvitamise politsei poolt, siis tänapäevases demokraatiakäsitluses ei ole riik ja ühiskond enam vastandid, vaid ühiskond on riigi alustala. Riigivõim lähtub rahvast, riik tugineb rahvale (Schwemer, 2004). Õigusriigi aluspõhimõte lausa keelab riigil oma kõikvõimsuses kodanikule vastanduda. Sellega haakub ka põhimõte, millest valdavalt ka tänapäevase demokraatiaga riigid lähtuvad, et ühel haldusorganil ei tohi olla kõikehõlmavat ja jagamatut võimupädevust.

Tänased demokraatia suundumused on nii teoreetilistes aruteludes kui erinevate riikide igapäevastes riigielu korraldustes toonud esindusdemokraatiasse aina enam osalusdemokraatia põhimõtteid  (Lepa, Illing, Kasemets, Lepp, Kallaste, 2004). Osalusdemokraatias aga peetakse väga oluliseks avaliku-, era- ja mittetulundussektori  vahelisi partnerlussuhteid. Muidugi tuleb silmas  pidada, et poliitilisest kaasamisest ei saa rääkida kui võrdsete partnerite suhtlemisest: riik on alati tugevama positsioonil, mis eeldab riigilt ka aktiivset, teadlikku ning ennetavat käitumist, et luua kaasamisprotsessis võimalikult võrdsed positsioonid nii erinevatele huvirühmadele kui igale kodanikule individuaalselt (ibid).

Võib väita, et Eestil on ligi saja-aastane kogemus vabatahtlike kaasamisel korrakaitsetöösse. Näiteks enamik meist on kuulnud enne 1920-ndaid aastaid loodud Tartu vabatahtlikust rahvamiilitsast, 1920- ndate aastate keskel loodud Kaitseliidust koos allorganisatsioonide Kodutütarde ja Skautidega, nõukogude okupatsiooniaegsetest rahvamalevlastest, ühiskondlikest liiklusinspektoritest ja n-ö šeflusest, Eesti taasiseseisvumise ajal loodud Kodukaitsest, abipolitseinikest, vabatahtlikest päästjatest  jne. Hoolimata sellest, et vabatahtlikega koostöö vorm ja eesmärgid on olnud ajastule iseloomulikud, võib väita, et läbi aegade ja eriti just ühiskonnale olulistes pöördelistes olukordades on Eestis alati vähem või rohkem toetutud vabatahtlike ja nende ühendustega koostööle. Vt lähemalt Vennikas, P. (2004) magistritööd „Korrakaitsestruktuuride ja vabatahtlike koostöö avaliku korra kaitsel". Tallinna Tehnikaülikool. 

Eesti Riigikogu kiitis 2002. aastal heaks kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni. Selles on toodud, et kodanikeühiskonna ja demokraatia kindlustamise kaudu saavad ühiskonnaliikmed ja nende ühendused ning avalik võim töötada üheskoos Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhiväärtuste: vabaduse, õigluse ja õiguse, sisemise ja välise rahu, ühiskondliku edu ja üldise kasu ning eesti rahvuse ja kultuuri kestmise nimel (http://www.siseministeerium.ee/30410/). Eeltoodu põhjal näeme, et demokraatlikus riigikorralduses ei ole siseturvalisuse ja julgeoleku tagamine kodanikuühiskonnast eraldiseisev osa, vaid see kuulub selle juurde.

Oma olemuselt on kodanikuühiskond väga lai mõiste ja  puudutab tegelikkuses meid kõiki. Sisu poolest on see ühiskonnavorm, kus inimeste põhiõigused ja -vabadused on kaitstud ning kus on võimalik osaleda erinevates ühiskonnaelu protsessides ja mõjutada poliitilisi otsuseid.  Kodanikuühiskonnas on määrav, et toimuks inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamiseks ja otsustamises osalemiseks.

10.02.2011. aastal kiitis Vabariigi Valitsus heaks „Kodanikuühiskonna arengukava 2011-2014" ja selle rakendusplaani. Arengukava peaks andma Eesti riigile ühtsed alused kodanikuühiskonna arengule kaasa aitamisel ning kodanikualgatust soodustava keskkonna kujundamisele (http://www.siseministeerium.ee/kodar/).