Lähtudes käibemaksuseaduse § 4 lõikest 1 on kauba käive:

1) kauba võõrandamine ettevõtluse käigus;

2) kauba omatarve;

3) kauba toimetamine teise liikmesriiki ilma võõrandamiseta oma sealse ettevõtluse tarbeks.

4) kauba sundvõõrandamine.

 

Kauba mõiste
Kauba mõiste on käibemaksuseaduse § 2 lõike 3 punktis 1 – kaup on asi, loom, gaas ja elektri-, soojus- ning jahutusenergia. Kõik ettevõtluse korras osutatavad hüved, mis ei ole käsitatavad kaupadena, on teenused. (Teenuste käibest räägime 4. peatükis.)

Mis on asi, selle saab teada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lõikest 1 – asi on kehaline ese. Seega on asjad kõik need, mida saab piltlikult öeldes käega katsuda.

Asjad jagunevad kinnis- ja vallasasjadeks. Kinnisasi on tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt maatükk koos selle oluliste osadega (ehitised, kasvav mets vms, mis on selle maatükiga püsivalt ühendatud), kõik muud on vallasasjad.

Käibemaksuseaduses on kinnisasja mõiste mõnevõrra laiem. Käibemaksuseaduse tähenduses on kinnisasjad lisaks tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatule:

1) hoonestusõigus ja tehnovõrk või -rajatis;

2) ehitis kui vallasasi (see tähendab, selline ehitis, mis ei ole veel kinnistusraamatusse kantud). Seejuures tuleb aga arvestada, et pooleliolev ehitis ei ole veel ehitis ehitusseaduse tähenduses ja seega ei käsitata seda ka kinnisasjana;

3) korteriomand ning korterihoonestusõigus.

Loomade all tuleb silmas pidada mitte loomi selle sõna kitsamas tähenduses, vaid kogu elusloodust – linde, kalu, roomajaid jne.

Kõigile ostjatele vabalt kättesaadav ja samade funktsioonide täitmiseks ettenähtud standardtarkvaraga või standardteabega andmekandja on käibemaksuseaduses samuti kaup (vastavalt ostja tellimusele spetsiaalselt koostatud või kohandatud tarkvaraga või teabega andmekandja müük loetakse teenuse osutamiseks).

Direktiiv kaupadele mingit pikka definitsiooni ei anna, nimetades kaupu lihtsalt materiaalseks varaks. Gaas ja elektri-, soojus- ning jahutusenergia loetakse ka direktiivi kohaselt materiaalseks varaks.

Kauba võõrandamine

Võõrandamise mõiste leiame käibemaksuseaduse § 2 lõikest 5: võõrandamine on kauba valduse üleandmine koos kauba juhusliku hävimise riisikoga ja õigusega kasutada kaupa ning sellega seotud majanduslikke hüvesid omanikuna, sõltumata kauba asjaõiguslikust staatusest. Võõrandamine on ka kauba üleandmine komisjonilepingu alusel ning kauba üleandmine niisuguse tehingu alusel, milles on sätestatud kauba omandiõiguse üleminek kauba lepingujärgsele kasutajale lepingu lõppemise korral.

Niisiis on võõrandamisega reeglina tegemist juhul, kus koos kauba üleandmisega läheb ka kauba omandiõigus üle teisele isikule. Kui kaup antakse teisele isikule kindlaks tähtajaks kasutada (kasutusrendile või kasutusvaldusse), jääb kauba omanikuks rendile või kasutusvaldusse andja ja seega me ei saa rääkida võõrandamisest.

Küll aga loetakse kauba võõrandamiseks selle üleandmist kapitalirendilepingu alusel, kuigi juriidiliselt läheb sel juhul kauba omandiõigus teisele isikule üle mitte kauba üleandmisel, vaid pärast viimase väljaostumakse tasumist. Seejuures loetakse kapitalirendilepinguks Eesti käibemaksuseaduse tähenduses sellist lepingut, milles on otsesõnu sätestatud kauba omandiõiguse üleminek selle lepingujärgsele kasutajale lepingu lõppemisel. Kui see tingimus ei ole täidetud, on tegemist kasutusrendiga ja seega teenuse osutamisega.

Samuti loetakse kauba võõrandamiseks selle üleandmist komisjonikaupade müüjale, kuigi ka sellisel juhul ei lähe kauba omandiõigus sel hetkel veel järgmisele isikule üle.

 

Oluline on toonitada, et kauba võõrandamine on käive vaid siis, kui see on seotud ettevõtlusega. Kui tavaline füüsiline isik müüb kellelegi mingi endale kuuluva asja, on see samuti kauba võõrandamine, kuid mitte ettevõtluse käigus ja pole seega käive.