Inflatsioon väljendab keskmise hinnataseme kasvu. Keskmine hinnatase näitab sisuliselt elukallidust riigis. Kui keskmine hinnatase on kasvanud, siis järelikult tuleb erinevate kaupade ja teenuste eest tasumisel keskmiselt maksta rohkem raha. Tasub tähele panna, et keskmise hinnataseme kasvu ehk inflatsiooni olemasolu ei välista võimalust, et samal ajal osade kaupade hinnad langevad.

Allpool on toodud ka inflatsioonimäära ja inflatsioonimäära arvutamiseks kasutatatava tarbijahinnaindeksi väärtused Eestis kuni aastani 2010. Antud õpiobjekti peamiseks eesmärgiks ongi selgitada, kuidas on need näitajad arvutatud ning milline on nende omavaheline seos.

Lisaks sellele, et inflatsioonimäär peegeldab keskmise hinnataseme kasvu majanduses, kasutatakse seda sageli ka erinevates majandusanalüüsides. Seda eelkõige siis, kui on vaja teada saada reaalseid muutuseid majanduses, mis inflatsiooni tingimustes on moonutatud. Teisisõnu tuleb uuritavate näitajate väärtustest inflatsiooni mõjud kõrvaldada.

Näiteks kui indiviidi kuupalk on tõusnud 10 000 kroonilt 15 000 kroonile, siis inflatsioonilises keskkonnas ei saa öelda, et tema ostuvõime oleks 50% tõusnud. Kui ka inflatsioon on olnud 50%, siis tema ostuvõime ehk reaalpalk polegi muutunud.

Kui inflatsioonimäär on 10%, siis indiviidi ostuvõime eespool toodud palgakasvu korral on kasvanud, kuid vähem kui 50%. Täpsemalt, saame arvutada palga reaalkasvu. Nimelt, jagame 15 000 läbi hinnaindeksiga (juhul, kui indeks on 110, jagame palga läbi 1,10-ga), saades tulemuseks 13 636. Järelikult, indiviidi reaalpalk kasvas 30,6%.