Operantset tingitust nimetatakse veel stiimul-reaktsioon õppimiseks.

Õpilane jätab meelde teatud tegevusest saadud kogemuse. Näiteks luuletuse päheõppimine ning ilmekalt esinemine andis õpilasele positiivse hinde, õpetaja ning klassikaaslaste tunnustuse. Seega püüab õpilane järgmisel korral samuti luuletuse hästi pähe õppida ja ilmekalt esitada, et saada uuesti positiivset hinnet ja teiste tunnustust. Väga paljud õpilased teevadki kodutöid just tunnustuse saamise eesmärgil.

Siinjuures tuleb õpetajatel meeles pidada, et tasuna või kinnitusena toimib vaid see, mis on õpilasele meeldiv ja ihaldatav.

Näiteks tundi pidevalt segav õpilane võib kannatada suhtlusvaeguse või tähelepanupuudumise all ning on valmis taluma õpetaja pahandamist, et saavutada vaid olukord, kus keegi temaga tegeleks.

Sama kehtib ka õpetajate puhul. Õpetajad räägivad pikemalt ja entusiastlikumalt nendest asjadest, mis õpilastele huvi pakub ja nad kuulama panevad ning vähem nendest probleemidest, mis jätavad klassi ükskõikseks.

Operantne tingitus annab teadlikule õppejõule õpilaste üle suured manipuleerimisvõimalused käitumise kujundamises/reguleerimises. Siiski ei tohiks sellega liiale minna, kuna liigne reguleeritus automaatse käitumiseni, võib saada eneseregulatsioonivõime kujunemise takistuseks.

Õpitud teadmiste kinnitumine toimub kõige paremini, kui pärast õige käitumisviisi kujunemist tasustatakse õpilast teatud keskmise sagedusega, kuid juhuslikult muutuva intervalliga. Sellist põhimõtet kasutatakse mitte ainult koolides vaid edukalt ka väljaspool õppeasutusi (vaata Mõtisklused ja küsimused - miks jälle mängupõrgu)

Õppimine toimub järk-järgult lähenedes eesmärgiks olevale tegevusoskusele (katse tuviga). See kehtib keeruka õpiülesande õpetamisel. Suure mahuga õpiülesanne tuleb jagada väiksemateks osadeks ning õpilast tuleb iga osa positiivse õppimise korral tasustada. Lõpuks kujuneb välja kompleksoskus.