Virta (2000: 58-64) sõnul tekkis vajadus politsei järele seoses uue, kapitalistliku majandussüsteemi sünniga, kus vajati kindlat korda, mis tasakaalustaks klassidevahelisi konflikte. Vaesemate linnaelanike arvu kiires kasvus nähti riski ja poliitilist ohtu. Politseistruktuure võib seega käsitleda nii tahte ja vabaduse kaitsjana kui ka sunnimehhanismina. Käsitlusnurk sõltub paljuski vaadeldava maa riiklik-poliitilisest struktuurist ja ühiskonna poliitilisest olukorrast. Poliitiliselt stabiilsetes maades (nt Põhjamaad) on politseinik tsiviilhaldusametnik, klassiühiskondades konflikte lahendav jõud. Moodsas politseiriigis tagab politsei võimu püsimise.
Laitineni (2000: 26-36) sõnul on traditsiooniline politseitegevus suunatud kuritegevuse kontrollimisele, mitte niivõrd selle ennetamisele. Politseid käsitletakse peamise vastutajana turvalisuse eest, põhitegevus on suunatud kurjategijate kinni pidamisele ja kuritegude avastamisele. Need on ka politseitegevuse efektiivsuse näitajad. Samuti hinnatakse politseitöö efektiivsust sündmuskohale jõudmise (reageerimise) ja juhtumi avastamiseks kuluva aja järgi. Politseiorganisatsioon väärtustab tsentraliseeritud juhtimist ja normikeskset tegevust.

Valdavalt ongi politsei oma ülesehituselt ja töökorralduselt olnud käsuliinile ja rangetele normidele rajatud sõjavälisele organisatsioonile sarnase korraldusega organisatsioon. Rahulolematus politsei tegevusega, kuritegevuse kasv ja kodanikuühiskonna areng tingisid vajaduse olulisemateks muutusteks politseis ja politseinike hariduses alles sisuliselt Teise maailmasõja järgsel perioodil.

Muudatused politsei kogukonnakesksemaks ja probleemi lahendamisele suunatumaks said Suurbritannias ja edasi Ameerika Ühendriikides vaikselt alguse pärast teist maailmasõda, kuid hoogustusid alles 1970datel (Brodeur 1998).