Pollitt (2007) väidab, et viimase veerandsaja aasta jooksul on kõik riigid vähem või rohkem rääkinud detsentraliseerimisest: alates tsentraliseeritud Prantsusmaast, detsentraliseeritud Saksamaast, Suurbritanniast, konsensusliku Taani ja Hollandini, Läänest (USA) Itta (Jaapan), Põhjast (Euroopa) Lõunasse (Itaalia) ning n-ö globaalsesse lõunasse (Uus- Meremaa). 1992. aastal Euroopa Liit võttis Maastrichti lepinguga vastu subsidaarsuse doktriini. Ka seal oli palju seisukohti, mis on seotud detsentraliseerimisega. 2001. aasta Euroopa komisjoni white paper- soodustab autonoomsete agentuuride loomist. (Pollitt 2007)

Detsentraliseerimise vormidena võib eristada (Pollitt 2007):

Poliitiline /administratiivne;

Territoriaalne, kus detsentraliseeritakse funktsioonid, protsess, inimesed sh nt sihtgrupid, teenused ja koht;

Konkurents, tekitatakse n-ö turusituatsioon;

Sisemine/välimine, näiteks ministeerium delegeerib välja teenuse osutamise, kuid kontrollib, kuidas seda osutatakse, kuna teenuse osutamise aruandlus esitatakse ministeeriumile;

Vertikaalne/ horisontaalne - näitab töötajate otsustusõiguse määra, kas otsustamine on otseste juhtide kontrollitud või on töötajatel suur valikuvabaduse määr;

Oluline teema organisatsioonidevahelistes suhetes - näiteks võrgustikud, võrgustike juhtimine ja partnerlus.