Konstruktivism kasvas välja kognitiivsetest teooriatest 1980 - 1990. aastatel ning seda peetakse õppimise tulemuslikkuse seisukohast kõige efektiivsemaks.

Konstruktivism vaatles, kuidas õppijad mõtestavad oma kogemusi. Õppimine ei ole enam teadmiste vastuvõtu protsess, vaid sisemine tõlgendamise protsess. Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete skeemide arendamise kaudu ehk õppija konstrueerib teadmised, tuginedes oma varasematele kogemustele ja teadmistele.

Konstruktivistid näevad õppimist individuaalse protsessina, mille käik ja tulemused on alati erinevad, lähtudes õppija maailmapildist. Teadmised omandatakse kõige efektiivsemalt, kui nad on hõivatud nende teadmiste loomisega ning õpilased on pigem õppeprotsessi aktiivne oas, mitte tühi anum, mida teadmistega täidetakse. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus.

Õpetajal on toetav roll (giid, nõuandja, juhendaja, järeleaitaja) kes suunab, mitte ei anna valmisteadmiseid. Saadud teadmisi on õpilased võimelised hõlpsasti rakendama uutes situatsioonides, probleemide lahendamisel, arutlemisel ja edaspidisel õppimisel.Tähtsaks peeti käelist tööd, kuna selle kaudu võivad lapsed kergemini näha oma töö tulemusi.

Konstruktivistid peavad õppimise juures väga oluliseks ka õpikeskkonda, mis peab olema rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne. Pidevalt rõhutatakse sotsiaalset konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele.

Konstruktivistid soovisid luua nn. uut haridust, mille eesmärgiks oli endisest vabamate ja õpilasekesksemate teadmiste omandamise võimalused.

Konstruktivistliku teooria kuulsamateks esindajateks on John Dewey ning Jean Piaget kes oli algselt kognitivismi teooria rajaja.