Kambri uks

 

Klassikaline kambriuks Põhja-Euroopa kultuuriruumi kuuluvates kaasaegsetes vanglates on üldjuhul metallist, uks on varustatud kambrisse näiteks toidu või muude keskmise suurusega esemete üle andmist võimaldava luugiga, kambri ukses on reeglina vaateava ja uks ise on luku ning riividega väljastpoolt lukustatav. Panoptikumi tüübilistes vanemates vanglates ja soojemasse kliimavööndisse jäävates vanemates vanglates (näiteks mitmes vanglas ka USA-s) kasutatakse senini kambri välisukseks lukustatavat ja külgsuunas avatavat trellust - õigemini kambri uks moodustubki kambri trellseina osast.

Eestis ja arenenud Euroopa riikides kirjeldatud kambritüüpi ega -ust ei kasutata. On mõistetav, et kambri trellsein võimaldaks efektiivse visuaalse järelevalve teostamist, kuid tänapäeval peab arvestama inimväärikust tagava mõistliku privaatsuse nõudega. Kambri trellsein seda ei võimaldaks.

Käesoleva õppematerjali autor on näinud näiteks mitmes Soome Vabariigi või Taani Kuningriigi vanemas, kuid moderniseeritud vanglas ka puidust kambriuksi, milles puuduvad nn. toiduluugid. Sellised uksed on valmistatud üldjuhul paksust kõvapuu plangust, ukse sepistatud hinged ja lukustussüsteem on aukartust äratavad.

Väliskolleegide sõnul ei allu kirjeldatud puituksed näiteks pidevale deformatsioonile ja säilitavad ka vaatamata jõulisemale ukse tagumisele, oma esialgse kuju. Ukse tulekindlust on suurendatud selle pinnatöötluses kasutatud spetsiaalsete värvide või muude immutusvahenditega.

Eesti tänastes vanglates puudub paraku ühtne kambriukse standard ja seetõttu tuleb väljaõppe protsessis, kambri uksega seonduvatest toimingutest rääkides, iga vangla puhul arvestada spetsiifiliste detailidega.

 

Kambri ukse lukustussüsteem

On arusaadav, et vangla kambri ukse lukustussüsteemile seatakse kõrgendatud nõudmisi selle töökindluse osas. Samatähtis on siiski ka lukustussüsteemi lihtsus st. selle remonditavus. Vangla kambri ust avatakse ja suletakse ühe päeva jooksul mitmeid kordi, nii aastast aastasse. Kambri ukse lukustussüsteemi rike võib vanglas luua erakorralise olukorra, kus sellist kambrit kinni peetava isiku majutamiseks ajutiselt kasutada ei saa.

Vangla kambrite (ühe eluosakonna, sektsiooni või sektori piires) võtmed on reeglina universaalsed, st. üks võti avab mitme kambri ukseluku. Seda asjaolu tuleb arvestada eeskätt vangla sisejulgeoleku tagamise seisukohast: ei saa välistada ohte, kus kambris viibiv kinni peetav isik võib rünnata vanglaametnikku, et saada oma valdusse tema võti. Saanud enda valdusesse võtme, on kinni peetaval isikul teoreetiline võimalus järgnevalt juba ise avada teiste kambrite uksi.

Selline vajadus võib tuleneda näiteks motiivist pääseda kätte maksma teise kambrisse isoleeritud vangile või näiteks soovist tõsta konkreetses vangistussektsioonis vabalt liikuvate solidaarsete vangide kontsentratsiooni, vabastades selleks kaasvange kambritest.

Eesti vanglate lähiajalugu mäletab viimati kirjeldatud vahejuhtumeid näiteks endisest Keskvanglast, kus 7. osakonnas avasid vangid kõik kambrid ning barrikadeerisid osakonna välisuksed. Erinevad kirjeldatud vahejuhtumid kunagises Keskvanglas kvalifitseerusid nii massirahutusena kui ka pantvangikriisina.

Kambri ukse lukustussüsteemi ja kambrisse paigutatud isikute spetsiifikat silmas pidades, tasuks vanglaametnikul arvestada võimalustega, et kambri ukse sulgemise eel või perioodil, mil vangistussektsiooni uksed on jalutuskäiguks avatud, võivad kinni peetavad isikud ukse piidapoolse lukukeele avause täis toppida näiteks paberit, nätsu, kivikesi jne., et takistada lukukeele sisenemist avausse. Sel viisil on aastaid tagasi näiteks õnnestunud Rummu Vangla kartserikambrist põgeneda kahel ohtlikul kinnipeetaval (ukselukku oli rikutud veelgi, see võimaldas võtmel teha täistiiru ja jätta mulje, et uks on lukustatud, kuigi võtmemehhanism tegelikult „keeras üle").

Sisuliselt samasse, vangide vastutegevuse kategooriasse, kuuluvad arvukad näited, kus vangla koridoris päevakavas ettenähtud ajal vabalt liikuvad vangid on ukseluku võtmeavadesse toppinud kõikvõimalikke esemeid, et saboteerida ukse võtmega lukustamist. Kas selliseid lubamatuid tegevusi tehakse mõnikord igavusest, rumalusest või pahatahtlikkusest, see ei olegi oluline - tähtis on tõdeda, et sel viisil on kambri ukselukke lõhutud ja muudetud need ajutiselt kasutuskõlbmatuteks.

Milline oleks ideaalne kambriukse lukk ja selle võti?

Sellele küsimusele on raske üheselt vastata, sest vanglatöö taktikas tuleks arvestada mitmete aspektidega. Esmalt peaks kambri ukse lukusüsteem olema gabariitidelt piisavalt suur, et sellest kergelt kätte saada sinna näiteks topitud võõrkehasid. Lukusüsteemi suurusel on ka teine oluline aspekt - ukse võti ei tohiks olla liig „pehme", või kergelt purunev ja habras. Tuleb arvestada olukordadega, kus kambri ukse avamine peaks toimuma kiirelt või tingimustel, kus ukse ees on parasjagu toimumas tõuklemine. Võti peaks lukuauku sobituma kergelt, pisikeste muukidega ja väikese võtmega luku rikkumine või võtme füüsilisest kulumisest tingitud rikked on hulga tõenäolisemad.

Tähtis on aspekt, et kambri ukse võti võiks eristuda nähtavate tunnustega teistest võtmetest, mis võivad olla vanglaametniku võtmekimbus. See on taas oluline, arvestades eriolukorras kiirelt ukse avamise vajadust. Ametnik, kes ei suuda kiirelt ja sujuvalt avada kambri ust, sest tema võtmekimbus on mitu ühesugust võtit, näib saamatu ja ebaprofessionaalsena.

Mitmete kogenud kohalike ja välismaiste vanglaametnike arvates oleks parimaks kambri ukse võtmeks keskpärastelt suur (ca. 10 cm), tugevast rauasulamist, klassikalise aidavõtme laadne võti - see püsib hästi käes, seda on lihtne lukuauku panna ja hädakaitsetingimustes on teda võimalik erandkorras kasutada ka enesekaitse vahendiks. Igasugused pisikesed või moodsad lehtvõtmed kipuvad siiski kergesti murduma, kõveraks minema ja kaduma.

Edukalt on vanglate kambrite ustel kasutatud uksepealseid lukukorpusi, milles mitte võtme keeramine ei liiguta lukukeelt, vaid vastava käepideme keeramine või ukselingi vajutus. Võti avab sellisel lukul vaid lukustussüsteemi, lukukeel liigub aga lingivajutusest või käepideme keeramisel. Kirjeldatud lukustussüsteemi parem töökindlus seisneb selles, et massiivse lukukeele liigutamiseks ei pea keerama habrast võtit. Olukordades, kus kambri uks on näiteks kinni kiilutud või paindes, võimaldab käepideme ülekandemehhanism rakendada lukukeelele rohkem jõudu, kui uksekeele liigutamine võtmega. Võtmete purunemine kirjeldatud lukustussüsteemi korral on oluliselt väiksem ja ukselukus võib sellisel juhul kasutada ka väiksemagabariidilisi, peenmuukidega lukusüdamikke.

Vangla kambri ukse lukukorpuse asukohtki on äramärkimist väärt aspekt. Kuidas oleks parem, kas lukukorpus on kambri uksel või ukse piidas, e. kas lukuauk on ukses või võtit kasutatakse ukse piidapoolses osas, sellele on ammendavalt täna raske vastata, kuna pikem praktika selles küsimuses lähipiirkonna vanglatel puudub. Uusimates Ameerika ja Euroopa vanglates on valitudki lahendusi, kus ukse võtit kasutatakse uksepiida alas.

Tänases Eesti uusimas vanglas - Viru Vanglas, on samuti kasutusel lukustussüsteem, kus luku korpus on uksepiidas. Viru Vangla lähteülesande ja arhitektuurilise lahenduste järgi valiti kirjeldatud lukustussüsteem seepärast, et ukse lukustuse ja kontrollsüsteemide madalpinge kaabli paigaldust oli oluliselt kergem teostada seinas, kui ukses (seinas püsib kaabeldus liikumatuna, ukse kaabelduse puhul oleks pidanud ukse ja piida vahele jääma painduv kaablivoolik).

Mitmete ametnike sõnul ei ole kirjeldatud lukustusvariant paraku piisavalt kindel, sest kui kambrist taguda näiteks jalgadega tugevalt ukse pihta, siis pidavat löökide tagajärjel ukselukud kergelt muutuma töökõlbmatuteks. Sellest ei saa siiski teha järeldusi lukusüsteemi uudse kontseptsiooni ebasobivusest, pigem on Viru Vangla näite puhul tegemist mõningaste ehitustehniliste puudustega.

Käesoleva peatüki raames saab tutvustada ka näiteks Soome vanglates sageli kasutatavat kambri ukse lukustussüsteemi, mis võimaldab kinni peetaval isikul, soovi korral, iseseisvalt kambriust seestpoolt lukustada. Täpsustuseks - kinni peetav isik saab küll kambri ukse seestpoolt lukustada, kuid luku „liblikas" ei võimalda ust seestpoolt kinni hoida (valvur saab alati luku avada oma võtmega, ka juhul kui ust seestpoolt „liblikast" kinni keeratakse või sellest kinni hoitakse), samuti on uksest seespool oleva „liblika" kuju disainitud viisil, et selle külge ei saa edukalt siduda nööri, köit jne., et takistada ukse avamist koridorist.

Kirjeldatud lukustussüsteemi kasutamise põhjenduseks tuuakse asjaolu, et sel viisil saaks elusektsioonis viibiv kinni peetav isik, teda ohustavas situatsioonis, kaasvangide võimaliku vägivalla eest oma kambrisse varjuda (ust saab avada vaid valvur oma võtmega). Nagu Eestiski, on Soome vangistusõiguses määratletud kord, et äratusest öörahuni, päevakavas sätestatud ajal, saavad kinnipeetavad vabalt viibida oma osakonna territooriumil.

Kui määratud ajal vanglaametnik avab kõik kambri uksed, siis tekib Eestis teoreetiline võimalus, et samasse sektorisse või sektsiooni paigutatud kinni peetavad isikud saavad näiteks kättemaksuks siseneda võõrasse kambrisse (kuna uks on avatud), Soomes aga jääb vangil võimalus see uks seestpoolt ise lukustada ja nii vältida võimalikke konflikte.

Loomulikult on ka Eesti vanglates kinnipeetaval võimalus ametnikelt paluda, et sektori avatud uste perioodil tema kambri ust turvalisuse põhjustel ei avataks.

 

Kambri ukse lukustussüsteemide teemas on vajalik tutvustada ka ukse täiendavaid lukustusvõimalusi - ukseriive.

Viktoriaanliku arhitektuuri ajastust siiani kasutataval klassikalisel vangikambri uksel on üldjuhul kaks riivi - üks riiv asub ukse allservas ja teine riiv asub ukse ülaservas. Eesti vanglates on ka katsetatud kolmeriivilisi uksi, kus kolmas ukseriiv täidab nn. ukse piiraja rolli ja takistab ukse täielikku avanemist. Kolmandat riivi on täiendatud sageli vedrumehhanismiga, et riiv automaatselt pärast ukse avamist liiguks ukse avanemist piiravasse asendisse.

Ukseriive kambri uksel vajatakse eelkõige seepärast, et tugevdada ukse püsimist ukse avauses. Kui ukse konstruktsioonid ja selle materjali muud omadused tagaksid, et uks ei deformeeruks ka jõulisemate rünnakute korral, siis puuduks vajadus kambri uksel ukseriive üleüldse kasutada.

Kaasaegsetes vanglates, mille ehitamise käigus ei ole turvalisuse arvelt hoitud kokku ehituskuludes, puuduvad kambriustel täiendavad uksepealsed riivid sootuks. Sellised kambriuksed võivad küll olla ehitatud viisil, et ukse sees liiguvad lukustuse rakendamisel selle üla- ja alaserva riivid vastavatesse pesadesse, kuid riivid ustes võivad ka puududa üldse, juhul kui ukse materjal ja konstruktsioon on piisavalt tugevad. Välisilmelt ei meenuta kirjeldatud uksetüüp klassikalist vangla kambri ust.

Kambri ukse riividele on võimalik lisada ka täiendav lukustusvõimalus, milleks võib olla näiteks tavaline tabalukk. Ukseriivide paiknemise asend uksel on oluline, näiteks kui ukse riiv on ukse suhtes horisontaalasendis, siis teoreetiliselt on võimalik veidi deformeerunud ust loksutades, see riividest avada (kui riiv ei ole täiendavalt tabalukustatud). Sellise võimaluse vältimiseks on näiteks Viru Vanglas asetatud riivid uksele riivi sulgemise suunas viltusesse asendisse.

Analoogselt kambri ukselukkude rikkumisele, esineb vanglas ka kinni peetavate isikute poolset sabotaaži ukseriivide rikkumise näol. Sageli teevad kinni peetavad isikud pikaajalisi ja varjatud ettevalmistusi kambriuste rikkumiseks, et saavutada olukord, kus kambri uksi ei saagi enam korrektselt ei avada ega sulgeda. Vangla keskkonna lõhkumine, hävitamine ja vangla poolt vangile usaldatud varasse mitte heaperemehelik suhtumine on kahjuks vangla kuritegelikus subkultuuris aktsepteeritav, kurjategijad väljendavad nii oma negatiivset suhtumist vanglasse, kui institutsiooni.

Tartu Vanglal on näiteks kogemus, kus kinni peetavad isikud kasutasid ära kambri uste tehnilist praaki (ning asjaolu, et ukse alaservas puudus riiv) ja ukse allserva jalgadega surudes, suutsid painutada kambri ust sedavõrd, et tekkinud pilust mahtus läbi näiteks blokk sigarette. Ukse paindes oleku hetkel libistati ukse allservast välja niidiga varustatud pliiats, mis mööda seina äärt lükati hooga näiteks naaberkambrini. Kui naaberkambril õnnestus samuti ust painutada ja kätte saada see niidiots, siis oligi kahe kambri vahele loodud ebaseaduslikku sidepidamisviisi võimaldav ahel.

Nii õnnestuski Tartu Vangla kinni peetavatel isikutel pikema perioodi vältel korraldada kambritevahelist salakaubavahetust, kuniks vanglateenistujad sellisest moodusest kuulsid. Vastumeetmena otsustati kambri ustele keevitada selle alaservale täiendav ukseriivi ning tugevdati ukse alaosa paindumatu nurkrauaga.

Viru Vanglas on seoses ukseriivide lõhkumisega täheldatud, et päevakavas ettenähtud perioodil, mil kambriuksed on avatud asendis, lükkab näiteks üks kinnipeetav märkamatult ukseriivi suletud asendisse, misjärel mõni teine kinnipeetav lükkab sama kambri ukse jõuliselt kinni. Sellise sabotaaži tagajärjel paindub ukseriiv, põrgates vastu uksepiita, ja ukse riivistamise mehhanism ongi rikutud.

Varasemalt on käesolevas peatükis pealiskaudselt kirjeldatud vanglaametniku vajadust avada kambri ust kiiresti.

Kambri ukse kiire avamise tarvidus võib tuleneda olukorrast, kus vanglaametnikel on kohustus operatiivselt sekkuda näiteks kambris viibivate kinnipeetavate füüsilisse konflikti; takistada kinnipeetavaid muu ebaseadusliku tegevuse juures; ennetamaks ja takistamaks vangistatu suitsiidi või suitsiidikatset; konfiskeerimaks keelatud eset jne.

Juhul, kui kambri ukse lukustussüsteem ei tööta korrektselt ja ukse avamisel tekkivad takistused, annab ukse juures valvuri „kohmitsemine" kinni peetavale isikule lisaaega omapoolsete vastumeetmete rakendamiseks (näiteks paremini peita keelatud eset; hävitada asitõendeid, näit. narkootilisi aineid jne.). Selline olukord takistab selgelt efektiivse järelevalve teostamist, mistõttu vanglateenistujad peavad alati kõrgendatud tähelepanu osutama igale kambriukse rikkele või kinni peetava isiku tegevustele, mis viitavad ukse ja selle lukustussüsteemide tahtlikule rikkumisele.

 

Kambri ukse hinged ja ukse avamissuund

Kambri ukse avanemissuund ei ole vanglatöö taktika kontekstis mitte vähetähtis aspekt. Üsna loogiline on, et vangla efektiivset ruumiprogrammi arvestades, oleks mõistlik panna kambri uks avanema vangla koridori poole, sest ukse avanemine kambrisse vähendaks mingil määral kambri kasulikku pinda. Teenistuse turvalisuse tagamise seisukohast võib kambrisse avanev uks tekitada takistusi näiteks selle barrikadeerimise või tahtliku kinnikiilumise näol. See on tõsine probleem, kui vanglaametnikul puuduvad võimalused kiiresti kambrisse pääsemiseks.

Samas on vangla koridori avanevatelgi ustel teatud miinused: selliseid uksi on kambrist oluliselt hõlpsam jalgadega kõveraks taguda, kinni peetaval isikul on parem võimalus sellisest uksest jõuga välja murda, kui ust paotatakse jne.

Alljärgnev tabel esitab mõningaid argumente kambri ukse avanemise suuna poolt ja vastu:

Võimaliku probleemi kirjeldus	Uks avaneb koridori	Uks avaneb kambrisse
Ukse avamisel on vangil hõlpsam kambrist jõuga „välja joosta"	Jah	Ei
Vanglaametnikel on hõlpsam mitmekesti kambrisse tungida, kui ust ei ole kambris oluliselt barrikadeeritud	Ei	Jah
Ust on kambrist lihtsam barrikadeerida või takistada kambrist ukse avamist	Ei	Jah
Ukse avamisel varjutab see koridoris elektroonilise valve kaamerate vaatevälja	Jah	Ei
Ukse kiire sulgemine on vanglaametnikele häiritud (ukse jõuga kinni surumine)	Ei	Jah
Vangi kambrist jõuga väljatoomine on osaliselt häiritud	Ei	Jah
Ukse järjepidev ja jõuga löömine kambrist deformeerib ust ja lukustussüsteeme	Jah	Ei
Ukse erakorraliseks avamiseks saab vanglaametnik rakendada efektiivsemalt jõudu (ukse rammimine)	Ei	Jah
Ukse avamisel peab vang astuma tagasi ja sellega tekib turvaline distants	Ei	Jah
Ukse avamise hetkel näeb vanglaametnik paremini kambrisse	Ei	Jah

 

Eeltoodud tabelit vaadeldes ei saa teha otsest järeldust, kummale poole kambri ukse avamine siis efektiivsem oleks, kas kambrisse või koridori.

Selles küsimuses on mõistlik arvestada antud vangistussektsiooni eripära ja erivajadustega. Näiteks Tartu Vangla on projekteeritud ja ehitatud viisil, et kinnipeetavate eluhoone sektorites (S-maja) on uksed avatavad kambrisse, kuid vahistatute eluhoone sektorites (E-maja) avanevad ukse vangla koridori suunal.

Kuivõrd tänase vangistusõigusega on kinnipeetavatele lubatud päevakavas ettenähtud ajal vabalt viibida oma eluosakonna (sektori) piires, siis avatud kambriuste puhul jääksid need segama videokaamerate vaadet. Sellise probleemi lahendamiseks võiks ju disainida kambri uksele täiendava lukustussüsteemi, mis võimaldab fikseerida kambri ust, selle avatud positsiooni korral, koridori seina külge. Just sellist ukse täiendavat fikseerimise võimalust rakendaski Viru Vangla, kuid paraku sektsiooni koridoris vabalt liikuvad kinnipeetavad oskasid kirjeldatud täiendava lukustussüsteemi õige ruttu ära lõhkuda.

Võiks taas teha järeldusi, et kambrites, mille asukateks on kinnipeetavad, võiks kambri uks avaneda kambri poolele, kuid kambrites, milles peetakse kinni vahistatuid, võiks kambri uks avaneda pigem koridori poolele. Paraku see seisukoht ei ole käesoleva õppematerjali autori arvates parim, sest näiteks Tartu Vanglas on tänaseks vahistatute arv sedavõrd vähenenud ja samas kinnipeetavate arv tõusnud sedavõrd, et kinnipeetavate majutamiseks on kasutatakse ka E-maja kambreid, mille uksed avanevad koridori ja igapäevaselt häirivad valvekaamerate vaatevälja.

Vangla ehitamisel ja projekteerimisel tuleks lähtuda pikematest perspektiividest, mitte hetkevajadusest. Näiteks, kas oleme mõtisklenud, miks vahistatud on tänastes Eesti vanglates sisuliselt 23 tundi ööpäevas lukkude taga ja miks vahistatu ei võiks päevakavas ettenähtud ajal vabalt liikuda oma elusektsiooni territooriumil? Miks vahistatu, kes riigi silmis ei ole veel kuriteos süüdi mõistetud, peab kannatama oluliselt karmimaid kinnipidamistingimusi, kui selgelt kuriteo sooritanud ja selles süüdi olev isik?

Me oleme nii lihtsalt harjunud ja tänaste vanglate arhitektuurilised lahendused (eeskätt elusektsiooni suurus ja vangide arv selles) ei võimaldaks turvalisuse ja eeluurimise objektiivsuse kaalutlustel vahistatute kambreid päevaks avada.

Näiteks Soome Vabariigi vanglates on vahistatutele enamjaolt loodud samad kinnipidamise tingimused, kui kinnipeetavatele. Täpselt samuti on vahistatul, päevakavas ette nähtud ajal, võimalik vabalt oma kambrist väljuda ja suhelda teiste vahistatutega oma sektsioonist, kehtestatud vanglavälise või -sisese suhtlemise piirangud järgides (näit. mõjutada võimalikke kurtöös tunnistajaid või kannatanuid, kuriteos kaasosalisega isolatsioon jne.). Niisiis, autori arvates peaks olema vanglas kambriuste avanemise suund projekteeritud ühtsel viisil, et kogu vangla territooriumil rakendataks ainuomast printsiipi.

Lihtsaks lahenduseks ja kogu eeltoodud probleemistiku vältimiseks on näiteks mitmetes kaasaegsetes Briti ja Soome vanglates võetud kasutusse kambri ukse tüüp, mille uksehinged võimaldavad selle avamist mõlemasse suunda - nii kambrisse kui ka koridori. Igapäevases kasutuses ongi kirjeldatav uks sätitud avanema kambrisse, kuid kui vanglaametnikel tekib selleks vajadus, siis saab paari kruvi eemaldamisega panna uks avanema ka koridori suunale. Selleks on kambri ukse lukukorpuse vastas, uksepiidalt eemaldatav paneel, mille järgselt ust saabki avada koridori suunale.

Soomes on näiteks kasutusel lukustussüsteem, kus kambriuksel on kaks hingedega varustatud uksepiita. Uks avaneb tavakasutuses kambrisse, kuid ukse suhtes esimesest uksepiidast paari kruvi eemaldamisega saab ukse koos sellele lähemal asuva piidaga panna avanema koridori poole, juhul kui uks näiteks on kambrist barrikadeeritud. Kuivõrd suuregabariidiline kambri sisustus on siiski vanglates enamjaolt kambri põranda külge kindlalt fikseeritud, siis uste barrikadeerimiseks ei ole vahendeid kerge hankida, ja uste kirjeldatud viisil avamise vajadus on harvaesinev.

• Harjutage kodus või segamatus keskkonnas rahulikku hääletooni ja lauseid, korraldusi kambri ukse avamise eel.
• Harjutage kodus või segamatus keskkonnas nõudlikumal toonil kambri ukse avamise eelseid korraldusi.

Harjutage korraldusi ka vene keeles!