Koostöö on olukord, kus püütakse leida tegutsemisviis, mis võimaldaks täielikult arvestada mitme erineva osapoole huve. Koostöö puhul oluline, et poolte vahel on mõistev suhtumine ning ideaalne teineteise mõistmine.

 

Kogukond on igasugune eksisteeriv või potentsiaalne indiviidide, gruppide ja organisatsioonide võrgustik, mis on seotud jagatud probleemide, huvide ja eesmärkidega.

 

Kogukonna turvalisus on mõiste turvalisuse ja julgeoleku saavutamise kirjeldamiseks laias mõttes, enamasti omavalitsuse piirkonnas. See tähendab keskendumist kuritegudele ja korrarikkumistele laiemalt, vähendamaks nii kuritegevuse kui antisotsiaalse käitumise taset ja muret kuritegevuse mõju üle elanike elukvaliteedile. See võib laieneda ka mittekuritegelikele probleemidele nagu liiklusõnnetused, olmeõnnetused ja tulekahjud.

 

Turvalise kogukonna tunnused

 

1. Toimib kogu turvalisust pakkuv võrgustik,
2. Ohtude ja toimunud õnnetuste analüüsimisega tegeletakse ja ollakse valmis midagi muutma,
3. Teadlikkus. Kõigi valmisolek lähtub reaalsusest (ka inimesed teavad tegelikku olukorda ja on sellest lähtuvalt valmis osalema),
4. Riiklikku kaitset täiendavad vabatahtlikud. On inimesed, kes teavad, oskavad ja tahavad turvalisusesse panustada,
5. Inimeste elu-, töö- ja vabaajakeskkond on turvalised,
6. Abivajajatega tegeletakse.

 

Turvalise kogukonna indikaatorid on järgmised:

 

1. Partnerlusel ja koostööl põhinev infrastruktuur;
2.  Programmid, mis põhinevad erinevate soo- ja vanusgruppide, keskkondadel ja on konteksti arvesse võtvad;
3. Sotsiaalökoloogiline lähenemine - suunatud kõrge riskiga gruppidele ja keskkondadele;
4. Vigastuste levimuse ja põhjuste monitoorimine;
5. Programmide mõju hindamine;
6. Järjepidev osalemine riiklike ja rahvusvahelistes võrgustikes.

Allikas: WHO Collaborating Centre for Injury Prevention and Safety Promotion Karolinska Institute June 2002

Kolm erinevat lähenemist turvalise kogukonna loomisel

 

Sotsiaalse vastutuse viis faasi on järgmised:

1. Kaitsepositsioon -  "See ei ole meie asi!"
2. Kuuletumise faas -  "Me teeme vaid niipalju kui nõutakse!"
3. Tunnistamise faas -  "Uhhh, elu sunnib!"
4. Strateegiline faas - "See annab meile teiste ees eelised!"
5. Kodanikutunnetuse faas -  "See on loomulik igapäevatöö osa!"

 

Võimestunud kogukond

 

• Võimestunud kogukond  on selline kogukond, kus indiviidid ja organisatsioonid rakendavad oma oskusi ja ressursse kollektiivselt ühiste vajaduste, ka turvalisuse vajaduste rahuldamiseks;
• Võimestunud kogukond  on selline, millel on suutlikkus mõjutada laiema ühiskonna otsuseid ja muutusi;
• Võimestunud kogukond  on keskendunud ressursside jagamisele võrdsuse printsiipe arvestades;
• Võimestunud kogukond  on selline, kus liikmed osalevad kogukonna tegevustes, mis on suunatud naabruskondade paranemisele, kogukonnatunnetuse ja identiteedi paranemisele ning personaalsele ja poliitilisele aktiivsusele.

 

Iga kogukond peaks olema võimestunud!

 

Võimestumine toodab sotsiaalset sidusust

 

• Võimestumise strateegiad kutsuvad esile sotsiaalse kapitali kasvu ühiskonnas,
• Sotsiaalse kapitali ja rahvastiku tervise vahel on tugev positiivne seos
• Sotsiaalse kapitali ja  hariduse kvaliteedi, tööhõive, elamumajanduse, transpordi, keskkonna ja turvalisuse vahel on seos.

 

 

Paul Ekblom revideeris hiljuti oma kogukonna turvalisuse definitsiooni.

„Kogukonna turvalisus keskendub vähem üksikutele kurjategijatele ja korrarikkumise intsidentidele ning rohkem kuritegude ja korrarikkumiste tagajärgedele tervikuna; seega on eesmärgiks kahju vähendamine ja terve rea sotsiaalsete ja majanduslike hüvede pakkumine, mitte pelgalt sündmuste arvu või nende kasvukiiruse vähendamine. Kogukonna turvalisus on elukvaliteedi aspekt, eksisteerimise seisund, kus inimesed individuaalselt, kollektiivselt ja organisatsioonides, avalikus ja eraruumis naudivad järgmisi tingimusi:

• vabadus ja/või kartuse hajutamine terve rea tegelike või tajutud ohtude suhtes, mis on seotud kuritegevuse, antisotsiaalse käitumise, korrarikkumiste, narkootikumide levitamise ja kasutamisega;
• võime nende juhtumite tagajärgedega mõistliku hinnaga toime tulla, kui need siiski peaks esinema (nt ilma väljumiskeelu kehtestamiseta);
• kas informaalne abi kogukonnalt või formaalsem tugi ohvriabilt või kindlustuselt, kui sellega üksi hakkama ei saada;
• usaldus, et politsei, kriminaalõigussüsteem või teised asutused pakuvad vajadusel õiglasi ja tõhusaid teenuseid, mis taastab õigluse ja leevendab tegelikke ja tajutud probleeme;
• usaldus - kultuuriruumi sees ja väljaspool seda -, et naabrid, kolleegid ja möödakäijad toetavad nii moraalselt kui materiaalselt kaastunde, kollektiivselt ülalhoitud moraalse korra, sotsiaalse kontrolli ja abi vormis.

 

Kui kõik need tingimused on piisavalt täidetud, võimaldavad need indiviididel, perekondadel ja

kogukondadel:

• rahuldada kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduselu vajadusi;
• saada adekvaatseid teenuseid;
• rakendada oma oskusi;
• nautida heaolu;
• osaleda kogukonna elus;
• luua rikkust selle kõige laiemas tähenduses.

Eriti seal, kus kujunevad sotsiaalne ühtsus ja ühistegusus ning laiem vastastikune kohustus,

tugevdavad need tingimused kogukonna enda võimet koos ametlike institutsioonidega tulla toime

kuritegude ja korrarikkumistega, ilma et peaks rakendama informaalse sotsiaalse kontrolli

pealetükkivaid, väljajätvaid või survemeetodeid või et ise hakataks seadusi ellu viima, ja

üldisemas mõttes jätkusuutlike kogukondade arengut. (J. Hilborn „Ülevaade kuriteoennetuse planeerimisest" Tallinn 2007)