Pantvangikriis

iDevice ikoon Lugemine pantvangikriisist

Taasiseseisvumise järgselt on Eestis seni toimunud kolm arvestatavat pantvangistamise olukorda, kus kinnipeetavad on hoidnud mingil ajaperioodil vanglateenistujat oma valla all ja esitanud nõudmisi. Kaks esimest pantvangikriisi toimusid 1990-nendate alguses kunagises Keskvanglas, viimati toimus 2008 aastal pantvangikriis Viru Vanglas.

Eesti vanglateenistus on 2010 a. hinnanud vanglate riske ja leidnud, et pantvangisituatsioone ei saa ka meie vanglates välistada, olgugi, et neid ei ole toimunud sagedasti. Pantvangikriise teiste riikide vanglates aeg-ajalt juhtub ja seepärast peab ka Eesti vanglateenistus sellisteks olukordadeks valmis olema.

Pantvangikriisiks peab loomulikult valmis olema iga vanglateenistuja, sest suurima tõenäosusega just tema võibki sattuda vanglas pantvangiks. Pantvangiks võib sattuda loomulikult ka vanglat külastav isik, muu ametnik või näiteks ka mõni teine vang. Eesti vanglateenistus ei loe pantvangikriisiks olukorda, kus kinnipeetav näiteks sulgeb end ise hoonesse või piiratud alale ja „võtab“ end pantvangiks, ähvardades mingite nõudmiste mittetäitmisel iseend näiteks hukata.

  • Mida võiks vanglateenistuja teada pantvangiolukorrast vanglas ja kuidas käituda, et sellisest situatsioonist eluga pääseda?

Juba see asjaolu, et Sa mõtled enda olukorrale pantvangisituatsioonis või enda võimalikule tegevusele selle situatsiooni ajal – see teeb Sind võimekamaks ja efektiivsemaks tõelise pantvangi situatsiooni tekkel ja annab Sulle paremad šansid selle üleelamiseks.

 

 

Esmalt tuleks lühidalt selgitada põhjuseid, miks vanglates võib aset leida pantvangide võtmine.

Pantvange ei võeta reeglina kunagi selleks, et neid hukata, vaid selleks, et nende abil või nende eest midagi saavutada. Pantvangivõtja eeldab pea alati läbirääkimisi, millest ta soovib väljuda võitjana.

Vanglas võetakse muude riikide praktika kohaselt pantvange peamiselt viiel põhjusel:

  1. Pantvange võetakse seepärast, et nõuda muutusi vangla(te) keskkonnas.

Tähtis on vangla juhtimisel märgata, kas vanglas pakutav toit või elamistingimused on viletsad, kas esineb vangide ebaõiglast kohtlemist ja kas see on muutunud väljakannatamatuks, või mõni muu probleem varjutab vanglateenistust sedavõrd, et selle probleemi käes vaevlevad paljud vangid. Mõista tuleb, et vanglates leidub meeleheitlikke kinnipeetavaid, kes usuvad siiralt, et pantvangi võtmise ja läbirääkimiste pidamisega on võimalik saada märgatuks ja teha teatavaks nõudmisi mingite olukordade muutmise nimel. Tavaliselt on sellisteks tegudeks võimelised vangid, kes uhkustavad enda egiidiga „mul pole kaotada midagi“.

Läbirääkimiste objektiks võivad siin olla muudatused kinnipidamistingimustes, surve õigusakti (näiteks vangla direktori käskkiri) muutmiseks jne.

  1. Pantvange võivad võtta vaimselt ebastabiilsed vangid.

Üldistades on leitud, et ligi viiendik elanikkonnast on psühhopaadid st. nad ilmutavad mingil määral antisotsiaalsete isikute iseloomujooni. On leitud, et koguni 80% vanglapopulatsioonist võivad olla psühhopaadid. Lihtsustatult võib öelda, et sellised inimesed on üsna agressiivsed ja nad ei pea millekski sotsiaalseid norme, nad on vastutustundetud ja ei hooli muust kui iseendast, selleks vahendeid valimata. Antisotsiaalse isikuhäirega vangid võivad ette võtta valimatult tegevusi, et saavutada võitu ja tugevdada vanglas enda võimu. Pantvangi võtmine võib olla sellisele inimesele vahendiks enda tahtmise saavutamiseks - pantvang sõna-sõnalt öeldes on temale tööriistaks keerulises vangide eneserahulduse- ja võimumängudes.

  1. Hirm võib olla ajendiks pantvangi võtmisel

Hirm kaasvangide või ka vanglaametnike ees võib luua olukorra, kus hirmul olev vang leiab kriisisituatsioonis ainsaks võimaluseks võtta pantvang. Vang püüab oma arusaamade kohaselt sel moel teha teatavaks enda nõudmised turvalisuse tagamise huvides. Piltlikult öeldes haarab ta kinni igast asjast, võimalusest või inimesest, mis võiksid tugevdada tema positsioone ja seega suurendada tema enda turvalisust ja autoriteeti.

  1. Poliitilised põhjused

Sõltuvalt kinnipeetavate populatsioonist, võivad vanglas formeeruda rahvuslikud või poliitilised grupeeringud. Sellised grupeeringud võivad esitada pantvangistamisega väljakutseid võimudele. Taoline vangistatud poliitiline või rahvuslasest fanaatik kujutab ennast ette pigem vabadusvõitlejana või patrioodina, kui kurjategijana. Pantvangisituatsiooni võib selles kategoorias vaadelda, kui juurdepääsuvahendit massiteabevahenditele.

  1. Vanglast põgenemine

Sageli keskendub pantvangi võtmise situatsioon ainsale soovile: põgeneda vangistusest. Tuleb meeles pidada, et paljud vangid on plahvatusliku iseloomuga ja nad võivad püüda väljendada oma emotsioone vägivallatsevalt. Kui sellistel vangidel avaneb võimalus saavutada edukas põgenemine, siis pantvange kasutataks sel juhtumil kauplemise või tingimuste esitamiseks.

 

 

Teiseks, loetleme tõenäoselt toimuda võivaid tegevusi või sündmusi, mida võiks eeldada pantvangiks sattunu.

Pantvangiks sattumine või pantvangisituatsioon tuleb vanglateenistujale alati šokina – te ei usu, et midagi sellist võis sündida. Pantvangiks sattunu organism kogeb alati väga karmi füüsilist ja emotsionaalset stressi. Pantvangiks sattunu võiks üsna kindlalt arvestada, et:

  • Teie tegevust piiratakse üsna karmil moel. Pantvangistaja näeb vanglaametnikus esmalt ohtu iseenda julgeolekule, selleks üritab ta kõikvõimalike vahenditega seda ohtu vähendada. Näiteks võib ta kasutada Teie käeraudu teie fikseerimiseks, teie riided võidakse ära võtta või sulgeda teid kontrolli saavutamiseks näiteks mõnda tühja kambrisse. Pantvangi võidakse paigutada ümber paigast paika.

  • Teie suhtes võidakse rakendada kättemaksu. Ei saa öelda, et igas pantvangisituatsioonis vigastatakse pantvange, isegi selliseid näiteid on, kus teised kaasvangid kaitsesid vanglaametnikke jõhkarditest pantvangistajate eest (1987 Oakdale, Kuubalastest vangide mäss). Siiski sellistes intsidentides saavad reeglina kannatada need pantvangistud, kes on seoses oma tööga näidanud ise vangide vastu üles teatavat jõhkrust, hoolimatust, vaenu või ükskõiksust ja on olnud oma töös üliranged.
  • Teie suhtes võidakse demonstreerida ohtlikku vägivalda näit. lüüa, peksta – sellega kurjategijad edastavad sõnumi, et neil ja nende nõudmistel on tõsi taga. Pantvangistajad sageli usuvad, et nii saab kinnitada oma teovõimelisust ja nii saab saavutada ärakuulamise nende poolt, kes on võimelised garanteerima pantvangistaja soovide täitmise.
  • Teid võidakse kasutada elava kilbina. See näib olevat pantvangistaja normaalne reaktsioon, eriti siis, kui on eeldada erirühma rünnakut või muud kokkupõrget. Pantvang on pantvangistajale parem kaitse, kui kuulikindel vest.
  • Teid võidakse võtta alasti või vahetada Teiega riided. Alastiolekus olete te alati vähem vastupanuvõimeline ja riiete vahetamisega suurendavad pantvangistajad oma ellujäämise või pantvangisituatsiooni kontrolli ja potentsiaali. Nii saab eksitada võimalikke päästekatseid ja see aeg, mis kulub vangi identifitseerimiseks, töötab nüüd pantvangistajate kasuks.
  • Pantvangina võidakse Teid kasutada suhtlemisvahendina. Üsna sageli kasutatakse pantvangi ka selleks, et vahetada informatsiooni vangla juhtide või läbirääkija ja pantvangistaja vahel. Paljudel juhtudel on pantvangid kandnud kirjasid teatud kohtadesse, kust neid läbirääkija hiljem kätte saab. Pantvangistatu põgenemine võib siin olla komplitseeritud, sest mitme pantvangistatu puhul rõhutakse kuller-pantvangi puhul süütundele a´la „kui sa seda või teist ei tee, siis sinu mõtlematu teo pärast teeme me su kolleegile haiget või tapame ta!“ Telefonisuhtluses pantvangi kasutamine võib olla pantvangistajale strateegiliselt kasulik, sest pantvangistatu nutt, suhtumine ja paanika halvendab reeglina läbirääkija vaimset kindlust.
  • Üsna sageli võib areneda pantvangil mingil hetkel viha vangla juhtkonna vastu, sest ta loodab enda kiirele vabastamisele. Seda saamata võib areneda pantvangil märkamatult nn. Stockholmi sündroom http://et.wikipedia.org/wiki/Stockholmi_s%C3%BCndroom Selline tekkiv emotsionaalne side pantvangistaja ja pantvangistatu vahel paradoksaalselt töötab ka vastupidiselt – ka pantvangistaja ei pruugi nüüd enam pantvangistatus näha ohtu, mistõttu oluliselt suureneb pantvangistatu ellujäämisvõimalus. Pantvangistaja näeb selleks hetkeks rahunenud olukorras rohkem ka pantvangistatus inimlikkust ja seetõttu vähenevad riskid, et pantvangistaja vigastaks või hukkaks pantvangi.

 

 

Mida peaks tegema pantvangistatu pantvangiks sattudes?

Siin on reegliks nr 1. – jääge inimlikuks, ärge üritage olla kangelane ja ärge rõhutage, et olete vanglaametnik!

Olge oma käitumises humaanne ja looge imago, et võtate õnnetuse vastu väärikusega. Ärge bravuuritsege, sest see võib vallandada pantvangistajate julma provokatsiooni. Samuti ei tohiks te demonstreerida oma arglikkust ja alandlikkust, sest see loob Teist pantvangistaja silmis põlastusväärse mulje.

Saage aru, et Teile antud käske ja korraldusi annab nüüd vang ja te olete enda elu hinnaga sunnitud neile kuuletuma. Suhelge pantvangistajaga rahulikult ja ainult juhul, kui Teid kõnetatakse, ärge provotseerige pantvangistajat mingilgi moel, ärge vaielge ega andke vangistajale põhjust taas vihaseks muututa.

Ärge mitte kunagi püüdke ise asuda läbirääkimistele pantvangistajatega – nii võite Te kogemata segada ettevalmistatud läbirääkijaid, kes üritavad pantvangistajatega luua vaimset sidet ja usaldust!

Määrake endale eesmärgiks võimalikult edukalt üle elada pantvangisituatsioon. Pantvangistatut võidakse hoida kontrolli all üsna pikalt – mitmeid tunde, päevi, nädalaid, isegi kuid – selle aja peate Te suutma üle elada ja säilitama kontrolli iseenese üle. Söömine, piiratud võimalustega füüsilised harjutused ja enda hügieeni hoidmine (raseerimine, pesemine jne.) on elulise tähtsusega end tervena hoida ja loovad eeldusi pääsemiskatseteks.

Ärge kaotage usku – Te ei tohiks hetkekski kahelda selles, et Teid ei päästeta. Peate aru saama, et vaid actionfilmides või õppustel võidakse pantvange kiirelt ja efektiivselt vabastada, kuid reaalses elus valmistatakse pantvangide vabastamiseks ette hulgaliselt ründe jne. plaane ja manöövreid. Kuude pikkuseks veninud pantvangisituatsioonidel on isegi ehitatud pantvangide kinnipidamiskohaks oleva hoone koopia, kus läbirääkimiste ajal rünnakrühm salaja harjutas edukaks rünnakuks.

Esimesed paar tundi on pantvangikriisis kõige kriitilisemad. Pantvangistaja on sel ajal ärritunud ja vihane. Kuivõrd inimene ei suuda olla pikalt ärritunud, siis aja möödudes hakkab ta rahunema – aeg töötab alati pantvangi ja pantvangi vabastada üritava meeskonna kasuks. Mida kauem kestab intsident, seda paremini saab ette valmistatud päästeoperatsioon.

Hoiduge alati eemale ustest ja akendest, püüdke leida endale ohutu koht, sest kui alustatakse päästeoperatsiooni rünnakuga, siis on just need teed kõige sagedamini kasutatavateks sissepääsudeks. Kui pantvangistatuid on rohkem, siis püüdke alati hoida end nende lähedale, sest see loob võimalused vargsi omavaheliseks suhtluseks ja paremaks kontrolliks päästjatele, kui sooritatakse näiteks häda- või soodusrünnak Teie vabastamiseks.

Olles pantvangiks loobuge järskudest liigutustest, ärge unustage, et pantvangistaja on pingeseisundis ja pantvangistaja võib tõlgendada neid ründekatsetena. Pigem tehke mõtteis tähelepanekuid ja korrake neid endale: märgake pantvangistaja käitumist, relvi, välimust, nimesid jne. Märgake, kes pantvangistajatest on aktiivsed arvamusliidrid ja kui Teie juures sooritatakse kuritegu, siis täheldage kõiki üksikasju, sest hilisemas kohtumenetluses on sellest abi.

Mõelge enne mitu korda järele, kui soovite sekkuda ja takistada pantvangistajat, sest see võib põhjustada Teile endale probleeme, samal ajal tegelikult aitamata ohvrit.

Kui tekib 100% kindlusega pantvangistaja vallutamise võimalus, siis tehke seda. Võib juhtuda, et pantvangil tekib võimalus jõuga vallutada pantvangistaja ja saavutada tema üle kontroll. Peate siiski arvestama, et see on vaid ainukene võimalus seda täide viia ja selle ebaõnnestumisel ootab Teid kiire ja fataalne kättemaks.

Kui see osutub võimalikuks, siis põgenege – ka see võib olla Teie ainuke võimalus, kuid põgenemine peab olema 100% kindlusega teostatav. Kui pantvangide põgenemist üritab pantvangistaja takistada teadvustamisega, et põgenemine toob kaasa kättemaksu Su pantvangidest kolleegile, siis pead teadma, et (häda)rünnakul ja vabastamisel on ohvrite arv tõenäoliselt väiksem, kui pantvange on vähem.

Kui pantvangisituatsioon lahendatakse läbirääkimiste või rünnakuga, siis ärge imestage, kui rünnakrühm kohtleb Teid täpselt samamoodi nagu pantvangistajaid – Teid võetakse valve alla, transporditakse eemale sündmuskohast. Pidage meeles, et päästemeeskond ei pruugi Teid tunda ja seetõttu kohtleb Teid kui pantvangistajat, niikaua kui olete identifitseeritud. Järgige alati päästemeeskonna korraldusi! Näiteks rünnakrühma või päästemeeskonna hoonesse tungimisel peaksid kõik pantvangid heitma põrandale ja jääma liikumatuks sinna, hoidke oma käsi nähtaval!

Vabastatud pantvangina valmistuge ette, et uurimisorganid küsitlevad Teid põhjalikult. Kui olete vigastatud või Teie tervist on muul moel kahjustatud, ärge mängige kangelast vaid pöörduge abi saamiseks koheselt meedikute poole. Üsna tavaline on, et pantvang vajaks intsidendi järgselt psühholoogilist nõustamist – Te võite justkui põhjuseta nutta või naerda või tunda täielikku tühjusetunnet või süütunnet – need kõik on normaalsed traumaatilise stressi tunnused.

Loodan, et selle loo järgselt olete te juba paremini vaimselt ette valmistatud pantvangisituatsioonis efektiivsemalt toimetulekuks.


Kuid enne, kui vajutad teksti all olevale kastikesele "Kliki siia", vaatle ka pilte lavastatud pantvangisituatsioonist. Just selline vaade võib kunagi avaneda ka Sinul vanglas.

Pildi vaatamise järgselt pange kirja kõik Teie arvates tähtsad detailid, millest suudaksite teavitada näiteks vangla korrapidajat ja alles siis kontrollige oma seniseid teadmisi klikates allolevale nupule.

 

Mõelge, kuidas ja millega Te teavitaksite vangla korrapidajat nähtavast situatsioonist!? Kas käivitada alarm?