Elastsuse mõistet kasutatakse majandusteaduses väljendamaks majanduses osalejate reageerimistundlikkust erinevate tegurite suhtes. Siinkohal olgu välja toodud kõige sagedamini analüüsitud nõudluse elastsused:

Nõudluse hinnaelastsus – väljendab kauba nõudluse suhtelist muutust kauba enda hinna suhtelise muutuse suhtes

Nõudluse ristelastsus – väljendab kauba nõudluse suhtelist muutust teise kauba hinna suhtelise muutuse suhtes

Nõudluse sissetulekuelastsus – väljendab kauba nõudluse suhtelist muutust tarbija sissetuleku suhtelise muutuse suhtes

Elastsuse tugevuse määratlemiseks arvutatakse elastsuskoefitsient, kasutades järgmist valemit:

Elastsuskoefitsient = nõudluse suhteline muutus / vastava teguri suhteline muutus

Vastava teguri all mõeldakse kas kauba enda hinda, teise kauba hinda või sissetulekut, sõltuvalt sellest, mille suhtes nõudluse elastsus huvi pakub.

Suhtelise muutuse arvutamiseks kasutatakse kahte erinevat meetodit. Näiteks kui mingi näitaja väärtus kasvab 20 ühikult 30 ühikule, siis üks võimalus on leida suhteline muutus näitaja algväärtuse suhtes. Sellisel juhul oleks see 10/20 = 0,5 või (10/20)*100% = 50%. Kirjeldatud moel arvutatud suhteliste muutuste kasutamisel leitud elastsust nimetatakse ka punktelastsuseks.

Sedalaadi metoodika rakendamise puuduseks suhtelise muutuse arvutamisel on see, et tulemus sõltub sellest, kas näitaja kasvab 20-lt ühikult 30-le või langeb 30-lt ühikult 20-le. Viimasel juhul on suhteliseks muutuseks hoopis 10/30 = 0,33. Selle probleemi ärahoidmiseks (juhul, kui see on vajalik) ei arvutata suhtelist muutust mitte näitaja algväärtuse suhtes, vaid alg- ja lõppväärtuse aritmeetilise keskmise suhtes. Näiteks eespool toodud andmete alusel oleks suhteline muutus 10/[(20+30)/2] = 0,4. Sel moel arvutatud suhtelise muutuse väärtus kehtib nii näitaja suurenemisel 20-lt 30-le kui ka vähenemisel 30-lt 20-le. Kuna suhteline muutus leitakse teatud väärtuste vahemiku kohta, nimetatakse nende baasil arvutatud elastsust joonelastsuseks.

Toodud näite osas saab mõlemal juhul öelda, et tegemist on elastse nõudlusega, kuna elastsusi liigitatakse üldjuhul järgmiselt:

E = 0: täielikult mitteelastne nõudlus

0 < E < 1: alaelastne ehk mitteelastne nõudlus

E = 1: ühikelastne nõudlus

E > 1: elastne ehk üleelastne nõudlus

Olgu veel lisatud, et elastsuskoefitsiendil puuduvad ühikud, st see on täielikult ühikuvaba mõõt ja elastsuskoefitsiendi taha mingit ühikut pole vaja kirjutada. Seega pole vaja muretseda selle pärast, kas arvutatakse kilogrammide, liitrite või rahaühikute suhtelisi muutuseid, elastsust saab rakendada kõigi puhul samamoodi.

Tasub ka tähele panna, et elastsus pole üldjuhul konstantne, see tähendab, et tema väärtus on erinevatel tasemetel erinev. Küll eelnevalt näidati, et on võimalik mingi vahemiku kohta arvutada joonelastsus (eespool olevas näites tehti seda sissetulekuvahemiku 1000-1200 osas), kuid on üsna loogiline, et kui indiviidi sissetulek on 10 000 või siis 100 000 rahaühikut, siis väike sissetulekute muutus mõjutab indiviidi käitumist erinevatel sissetulekute tasemel erinevalt. Samamoodi, kui kauba hind suureneb 10 eurolt 11 eurole või 100 eurolt 101 eurole, on indiviidid viimase puhul suhteliselt rohkem tundlikumad, kuna hinnatase on juba väga kõrge. Seda vaatamata sellele, et tegemist on täpselt sama kaubaga. Seega teatud punktis välja arvutatud elastsuskoefitsient ei pruugi kirjeldada reageerimistundlikkust mõnes teises punktis.