Jah, omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõiguse piirangu lubatavus on kirjas seaduses - Vangistusseaduse §-s 15, mida täpsustab vangla sisekorraeeskiri. Omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigus on sätestatud PS §-s 32 lg.2, mis näeb muuhulgas ka ette, et kitsendused selle põhiõiguse kohta sätestab seadus - seega ei sea põhiseadus kõneallolevale põhiõiguse kitsendusele mingeid täiendavaid tingimusi, peale lihtsa seaduse reservatsiooni - piisab, kui kitsendus on lubatud seadusega.

Järeldus seaduse reservatsiooni osas: Omandi valdamise kasutamise, käsutamise põhiõiguse piirangu lubatavus vanglas keelatud esemete osas on sätestatud seadusega. Tegu on lihtsa seaduse reservatsiooniga. Seaduse resrvatsiooni nõue on täidetud.

VS §15 lg 2 kirjeldab neid üldiseid esemete ja asjade omadusi, milliste ilmnemisel need esemed on vanglas keelatud. Et antud lõige oleks paremini rakendatav, täpsustab VSkE § 64¹ VS §-s 15 lg 3 oleva volitusnormi alusel sama sätte lõiget 2 keelatud asjade loetelu kehtestamisega. Nõnda on vangaametnikul selgem ja piiritletum juhis, milliseid asju ja esemeid kinnipeetav vanglas oma valduses hoida ja kasutada ei või. Samas VS §15 lg 4 järgi ei ole VSkE-ga kehtestatud loetelu lõplik ning vangla võib ise keelatud asja ja eseme mõistet sisustada tuginedes VS §-s 15 lg 2 kehtestatud „juhisele". Selline lähenemine ei ole õigusselguse vastane nõue, kuna seadusandja on andnud selge kirjelduse, millised asjad ja esemed on vanglas keelatud. Siseministri kinnitatav keelatud asjade loetelu ei saa olla kunagi lõplik - ikka võib esineda esemeid, mida otseselt loetelus nimetatud ei ole, kuid on ilmselgelt ohtlikud vangla turvalisusele. Nõnda on seadusandja usaldanud vanglat ise kehtestatud piires keelatud eseme mõistet sisustama. (Näide: kas kinnipeetava kambrist leitud mobiiltelefonilaadija on vanglas keelatud ese? Otseselt seda keelatud esemete loetelus ei ole nimetatud.) Samas võib öelda, et VS § 15 lg 4 käsitleb pigem erandjuhte ning VSkE-s on loetletud need esemed, mis praktikas valdavalt otsest ohtu evivad.

Järeldus õigusselguse osas: õigusselguse nõue on täidetud - vanglaametnikul (seaduse rakendaja) kui ka kinnipeetaval (isik, kelle suhtes seadust rakendatakse ning kelle põhiõigust piiratakse) on võimalik aru saada, millised esemed on vanglas keelatud. Aru on saada kes põhiõigust piirab - vangla (vanglaametnik); kuidas piiratakse - esemed võetakse kinnipeetavalt ära; millises ulatuses - kehtestatud on keelatud esemete nimekiri koos üldiste nõuetega, millised esemed on keelatud.

Miks on riik kehtestanud vanglas keelatud asjade ja esemete loetelu? Vastuse annab selleks VS § 15 lg 2 - eesmärgiks on inimese ja vangla julgeoleku ning vara kahjustamise ärahoidmise tagamine. Märkusena - mitte alati ei ole põhiõiguse piirangu eesmärk seaduses kirjas otsesõnu.

Kas keelatud asjade ja esemete loetelu kehtestamine kuulub ühe vahendina nende vahendite hulka, millega oleks võimalik saavutada inimese ja vangla julgeoleku ning vara kahjustamise ärahoidmise tagamine - ehk kas piirang on kohane?
Järeldus kohasuse kohta - jah, selline põhiõiguse piirang on kohane.

Kas keelatud asjade ja esemete loetelu kehtestamine on parim vahend tagamaks inimese ja vangla julgeoleku ning vara kahjustamise ärahoidmist - ehk kas piirang on vajalik? Sellele küsimusele vastamisel on otstarbekas teha võrdlev analüüs. Ehk kas on paremaid vahendeid kui VS §-s 15 kehtestatu? Keelatud asjade loetelu kehtestamine on vangistusõiguses veel värske regulatsioon. Alles hiljuti oli kõnealloleva piirangu eesmärgi saavutamiseks kehtestatud teistsugune vahend: mitte keelatud asjade loetelu, vaid lubatud asjade loetelu. Viimati nimetatud vahend on kindlasti kohane vahend, kuid kas ka parim? Võib ju öelda, et lubatud asjade loetelu kehtestamine on õigusselgem, kuid see on lühinägelik järeldus, sest ühiskondlikud suhted arenevad, tehnika areneb - õigus ei jõua sellisele arengule fleksibiilselt järele. Seega võib öelda, et regulatsioon, - kus seaduses kehtestatakse üldnõuded, millised asjad ja esemed on vanglas keelatud ning samas täpsustab justiitsminister oma määruses nimetatud nõudeid keelatud esemete loeteluga, kusjuures seadus annab vanglale kaalutlusõiguse ka muid esemeid keelatuna käsitleda, - on parim vahend põhiõiguse piirangu eesmärgi saavutamiseks.
Järeldus vajalikkuse kohta - jah, selline põhiõiguse piirang on vajalik.

Kas keelatud asjade ja esemete loetelu kehtestamine on mõõdukas vahend tagamaks inimese ja vangla julgeoleku ning vara kahjustamise ärahoidmist - ehk kas saavutatav kasu kaalub üles võimaliku kahju? Kasuks analüüsitava põhiõiguse piirangu juures on saavutatav eesmärk - inimese ja vangla julgeoleku ning vara kahjustamise ärahoidmise tagamine. Kahjusid antud kaasuse juures rohkem ei ole, kui kinnipeetavale tekitatav põhiõigusriive - piiratakse tema omandi vaba valdamist, kasutamist, käsutamist. Ilmselgelt kaalub saavutatav kasu üles tekkinud kahju.
Järeldus mõõdukuse kohta - jah, selline põhiõiguse piirang on mõõdukas.

 

JÄRELDUS proportsionaalsuse kohta – analüüsitav põhiõiguse piirang on proportsionaalne, sest on kohane, vajalik ja mõõdukas.

 

Kui kinnipeetavalt võetakse vanglas ära kardin, mida lubab VS § 15 koos vangla sisekorraeeskirjaga, on tegu põhiseaduspärase omandi vaba valdamise, kasutamise, käsutamise põhiõiguse piiranguga, sest see on sätestatud seadusega - vangistusseadusega (PS § 3), on õigusselge (PS § 13) ja proportsionaalne (PS § 11).