Subkultuur ja kuritegelik subkultuur

Kuuldes sõna „subkultuur", tekivad tavakodanikel üldjuhul mõttelised seosed kuritegevuse, vangla või siis vähemalt kahtlase kambaga kusagil kangialustes, kellel on arusaamatud traditsioonid ja kombed. Kahtlemata nad ropendavad ja on möödujatele sedavõrd tülikad, et neist oleks mõistlik kaarega mööda minna. Subkultuur nähtusena ei pruugi siiski olla seotud kuritegeliku tegevusega, kuigi erinevates subkultuurides võib parima tahtmise juures alati leida midagi taunitavat või kuritegelikku.

Nii näiteks rastad, hevikad, teddyboyd, psychobillyd, hipid, rokkarid, gootid, punkarid, emod, tehnod, räpparid ja isegi skinheadid ei ole olnud oma olemuselt kuritegelikud, kuid nende tegevustes, traditsioonides või kommetes võib siiski leida mõningaid otseseid või kaudseid ühiskonnavastaseid norme. Kuigi paljudes subkultuurides esineb enese joovastamise või narkootiliste ainete tarbimise juhtumeid, oleks siinjuures siiski väär arvata, et subkultuuriga oleks alati seotud narkootilised ained või enese muul viisil joovastamine - selliseid inimesi leidub ometigi ju kõikjal, ka subkultuuridest väljaspool.

Eelkirjeldatud subkultuurid olid esmaselt seotud sellesse gruppi kuuluvate inimeste muusikaliste eelistustega, kuid subkultuure üleüldiselt võib moodustuda näiteks ka inimeste hobide või huvide (näiteks: surfarid, jalgpallifännid, tsiklistid, streetrace) põhjal; tingituna gruppi kuuluvate inimeste etnilisest (näiteks: aserid, tšetšeenid, „aarialased", mustlased) või vanuselisest (näiteks: wannabe-emo, rulatajad või trikiratturid, parkourid) taustast; nende religioonist (näiteks: moslemid, budistid, satanistid) või näiteks tingituna hoopis nende elukutsest (näiteks: meremehed, taksojuhid, rekkamehed). Veebientsüklopeedias Wikipedia on kirjeldatud ja antud ülevaade rohkem, kui 60-st levinumast subkultuurist[1].

Inimeste ühiseid huve ja ühist päritolu loetakse subkultuuri mõjukamaks ühendavaks elemendiks, subkultuuri on käsitletud ka kui teatavat lahendust ühiselt kogetud probleemidele. Subkultuurideks saab nimetada ükskõik milliseid erilaadseid norme, väärtusi ja elustiili järgivaid inimgruppe, mis oma olemuselt on piisavalt erinevad enamuskultuuri ehk dominantkultuuri inimgrupi normidest, väärtustest ja elustiilist[2].

Kuivõrd subkultuuris on mingi osa norme, väärtusi ja elustiili vastandatud valitsevale kultuurile, siis sellega ka eiratakse mõningaid üldtunnustatud väärtushinnanguid. Võiks niisiis väita, et subkultuuris on alati midagi „erilist" või „erinevat normaalsest käitumisest", järelikult võiks subkultuure oma olemuselt pidada hälbivaks käitumiseks.

Lihtne oleks väita, et sõnad subkultuur ja seaduskuulekus ei sobi omavahel kokku, kuid see väide kuuluks paraku demagoogia valdkonda. Kõik subkultuurid ei ole kaugeltki mitte ohtlikud, kuid on subkultuure, mis pälviksid oma ühiskonnavastaste normidega rohkemat tähelepanu. On subkultuur, mis selgelt end vastandab seaduskuulekusele ja mille üheks kindlaks normiks ongi kuritegevus ja sellest elatumine - nimetagem siis seda subkultuuri käesolevas õppematerjalis kuritegelikuks subkultuuriks. Kuritegelikust subkultuurist rääkides, tuleks mõista, et see on kooslus, mille üheks põhieesmärgiks on igasuguste rahaliste väärtuste omandamine illegaalsete vahenditega. Ja mitte ainult aineliste väärtuste - ka võim ja mõjuvõim mingis (linna)piirkonnas tagab seal parema äraelamise, paremad strateegilised võimalused ja seega ka paremad sissetulekud. Kuritegeliku subkultuuri üheks selgeks eesmärgiks on hedonistliku elustiili („lahe elu") elamine vähima isikliku vaeva ja energiakuluga. Efektiivseimaks õpitud viisiks seda saavutada, on sooritada kuritegusid.

Kuritegeliku subkultuuriga liitumise eesmärgiks võib olla piirkondlik ellujäämisstrateegia, lihtne paratamatus või näiteks ka soov saavutada sellel alal „kõrgeim pilotaaž", ehk valida isiklikuks eesmärgiks kuritegelikul karjääriredelil tipptegijaks saamine. Selline nähtus on eriti tajutav noorte kurjategijate seas, kes pingsalt ja erilise detailsusega tahavad järgida kuritegeliku subkultuuri norme, kartuses „eksida".

 

Kuritegelikku subkultuuri on kriminoloogide, sotsioloogide, psühholoogide jt. poolt uuritud kaua ja palju. Soome kriminoloog ja kriminaalse subkultuuri uurija M. Laine on mitmetele sellistele allikatele tuginedes esitanud kuritegeliku subkultuuri elemendid, milleks on[3]:

• Oma normistik, oma „seadused";
• Oma „eriline" keel e. žargoon (släng);
• Oma maailmanägemus, ideoloogia (sh põhjendused oma tegevuste kohta);
• Äratuntavus, välimus (ühised tunnused);
• Seesmine jaotus klassidesse e. hierarhia;
• Oma reviir (territoorium, tegevuspiirkond) ja värbamise, väljaõppe mehhanism.

 

Esiteks, peaksime andma endile aru, millisest kuritegelikust subkultuurist me rääkida tahame, kas Vene-slaavi kuritegelikust subkultuurist ehk blatnoikultuurist või Lääne kultuuriruumile omasest kuritegelikust subkultuurist. Kuivõrd Eesti vanglad on pikalt kuulunud slaavi kuritegeliku subkultuuri mõjusfääri, siis on ka vanglaasukad sellest subkultuuris oluliselt mõjutatud. Mitte kuidagi ei saaks eitada slaavipärase kuritegeliku subkultuuri mõjuvõimu Eesti vanglates, kuid selgelt on tajutav, et vene-slaavi kuritegelik subkultuur on taandunud. Kuritegelike subkultuuride uurijad on tõdenud, et Vene kuritegelik subkultuur on sedavõrd ainulaadne, et seda võiks teistest kuritegelikest subkultuuridest käsitleda eraldi, omalaadse kuritegelikku eluvormina[4].

Kui näiteks Läänepärases kuritegelikus subkultuuris kurjategijad end avalikult ei afišeeri, vaid varjavad oma tegevust üldsuse eest, siis blatnoikultuuris kuritegelikku minevikku, - aktiivsust või - käitumist ei varjatud, vaid näidati avalikult, jõulisena ja väljakutsuvalt. Tänases Eestis on see eripära kadunud, mis samuti kinnitab, et kuritegelik subkultuur on muutunud Läänelikumaks.

Leidnud on kinnitust, et näiteks mitmed end nõukogude ajal „siniseks" tätoveerinud kurjategijad, häbenevad täna enda vanu tätoveeringuid ja näevad igapäevaselt vaeva ja kannatusi, et neid enda kehalt eemaldada. Nahka põletatakse sigaretiga, hõõrutakse tikuotsaga, tätoveeringutesse süstitakse piima, et pindmiste nahaaluste mädanikega kiirendada armkoe teket ja stimuleerida uue naha kasvu. Vanu tätoveeringuid üritatakse katta uute tätoveeringutega - tänapäevaste, muude subkultuuride sümbolite või neutraalsete kujutistega.

Tänapäeval on tätoveerimine vanglates muutunud ebaratsionaalseks - põlvkonnad on vahetunud ja paljud kinnipeetavad enam ei mõistagi staažika kaasvangi kehale kaetud tätoveeringuid ega nende varjatud sõnumeid. Sageli see neid ei huvitagi, samamoodi nagu nende tätoveeringute kandjate „aukartust äratav" kuritegelik staaž või kuritegelikud oskused. Põlvkondade vaheline distants eraldab selgelt vana ja hääbuvat nn. blatnoikultuuri ja tänapäevast, arvamusliidrite ümber koonduvat Läänelikku kuritegelikku subkultuuri.

Analoogiana, kus kuritegeliku subkultuuri elementides on toimunud ajaline nihe, võib tuua näite ka vanglaslängi e. žargooni kohta. Staažikad vangid on kirjeldanud, kuidas ja milliseid probleeme on neile tekitanud aastatega harjutatud vanglažargooni kogemata kasutamine näiteks töö otsinguil, kauplustes, intiimsete tutvumiste käigus jne. Staažikad kinnipeetavad on mõistnud, et kuritegeliku subkultuuri üks element - eriline keelekasutus võib neid vabas ühiskonnas reeta ja neile mittevajalikku tähelepanu tõmmata ning seega probleeme tuua.

 

Millised on siis üldistades kuritegeliku subkultuuri elemendid ja normid Läänelikus kultuuriruumis[5]? Esimene ja kõige üldisem nõue on: ära sega end teise vangi tegevustesse! Ela oma elu! See kohustus teenib eesmärki, et vähendada vanglasiseselt probleemsete situatsioonide teket. See omakorda loob rahulikuma vangla argirutiini. Kinnipeetavad teavad, et vanglates rakendatakse aeg-ajalt sisulisi kollektiivseid kasvatusmeetoode ning et ühe vangi tekitatud probleemid võivad oluliselt mõjutada teiste vangide soodustusi ja nende rahulikku elukeskkonda. Selle nõude alla kuulub ka pealekaebamist keelav norm. Oma klassi, saatusekaaslaste suhtes tuleb olla lojaalne.

Ära mine endast välja, jää rahulikuks! See on teine üldine norm - vangla argielus tuleb välja kannatada ärritavad seigad ja tuleb hoiduda kaasvangidega mittevajalikest tülidest. Eesti vanglates on tavapäraseks saanud vangi hüüdlause, mis kannab mõlemat eeltoodud normi - „tahan rahulikult oma aja ära istuda!"

Kolmas norm viitab, et kaasvangi ei tohi ülekohtuselt ekspluateerida. Igasuguste privileegide hankimine teiste vangide arvelt on Läänelikus kuritegelikus subkultuuris taunitav, aktsepteeritud on teatav õiglus ja võrdsus. Selles normis on reeglid, mis peavad heaks tavaks oma sõnade ja lubaduste täitmist. See norm taunib teise vangi tagant varastamist. Paraku võib tõdeda, et kirjeldatud norm ei ole veel Eesti vanglaasukates hästi juurdunud. Selget räkitit küll vanglates ei eksisteeri enam ammu, aga pettuste ja kavalate kombinatsioonidega elatuvad vanglas end mitmed kuritegelikud grupid. Seda eriti teiste vangide arvelt, kes on nõrgemad, kergelt mõjutatavamad ja kellelt annab välja petta materiaalseid vahendeid. Kuivõrd selliselt tegutsev vangigrupp on ka üldjuhul selles vanglasektoris arvamusliidri staatuses, siis teised vangid küll neljasilmavestluses suhtuvad taunivalt tema tegevusse, kuid järgides eeltoodud normide esimest reeglit, ei sekku ja jäävad kõrvalvaatajaks.

Vanglad ja vanglatega seonduv kannab kõikjal maailmas maskuliinset käitumist propageerivat elustiili. Ära ole nõrk, ole kartmatu, ära virise ega halise! See norm tagab vangi väärikuse ja selle normi vastu eksija võib kergelt sattuda sotsiaalselt tõrjutu staatusesse.

Viimane norm keelab lugupidava suhtumise õiguskaitseorganite töötajatesse - ära ole pugeja ja noolija! Selle normi järgi peavad vangid olema õiguskaitseorganites töötavate inimeste suhtes valvsad ja säilitama distantsi. Arusaamatuste korral on vangil normiks asuda kaasvangi poolele ja olla temaga igas küsimuses solidaarne.

 

Võib tõdeda, et Eesti vanglad on tänaseks kuritegeliku subkultuuri „muutuste risttee" jätnud juba seljataha. Üheselt ei saaks küll väita, et nõukogude aegne vangla kuritegelik subkultuur oleks tänaseks täielikult hääbunud, kuid sellest on säilinud üsna vähe. Kuritegeliku subkultuuri arengust endise NL kontekstis ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel on üsna pikk ja (nostalgiliselt) tõetruu ülevaade antud 2000 a. Politsei kuukirja 6. kuni 8. väljaandes.

Aegajalt tekivad siiski vanglas kooslused, kus blatnoikultuuri mõjud ja selle elemendid on esindatud tugevalt, samas võivad ka staažikad kurjategijad täiesti eemalduda oma endisaegsest ja ainuomasest subkultuurist. Vanglas kehtib kuritegelikku subkultuuri kuulumise kohustuslikkuse kohta täna arvamus: mitte midagi ei ole vangla subkultuuris kohustuslikku, kes tahab see otsib endale vanglas „seiklusi", kes tahab see elab omaette ja rahulikult.

Üllatuslikult võib tänases Eesti vanglas moodustuda ka kinnipeetavate gruppe, kes on võtnud ellujäämisstrateegiaks ja enesekehtestamise aluseks väga jäigad blatnoikultuuri normid ja elemendid - näiteks kogenud vanglaametnikke hämmastab täna mitmete vangide käitumine vangistuses. Mõistmata suhtumist kuritegelikku subkultuuri kuulumise või mittekuuluvuse osas, on mõned vangid hakanud käituma sedavõrd väljakutsuvalt, et see ajab ka kogenud vanglaametnikke üllatusest ohkama. Kuritegelikult täiesti kogenematud vangid kasutavad vanglas roppu vene vanglažargooni, etendavad ühiskonnavastast meelestatust ja vene-slaavi kuritegelikust subkultuurist pärit detailset normijäikust, justkui oleks nad äsja saabunud kolmekümne aasta tagusest Venemaa vangilaagrist, kus peeti kinni negatiivselt meelestatud retsidiviste.

Teatav analoogia on muuseas märgatav mitmete noorte kinnipeetavate käitumises. Täpselt veel teadmata, milliseid käitumisnorme ja isikuomadusi täiskasvanud kinnipeetavate koosluses enim aktsepteeritakse, üritavad noored käituda must-valgelt, kompromissideta ja jäigal viisil, sedaviisi, nagu nad on kuulnud vanglalegendidest, lugenud nn. „ellujäämiskursustest vene vanglas" või näinud mõnest Venemaa vangilaagris tehtud dokumentaalfilmist. Muuseas - ka Venemaal on tänaseks kuritegelik subkultuur hoopiski muutumas ja mitmed vanad normid on selles hääbumas.

Kuivõrd tõdesime, et vene-slaavi kuritegelik subkultuur kaugeneb kaasaegsest Eesti vanglast ja on suuresti juba asendunud Lääne kuritegeliku subkultuuri ja selle normistikuga, siis on kadunud ka veneaegses vangihierarhias olnud klasside nimetused. Oleks väär kedagi kinnipeetavatest või endistest kinnipeetavatest kutsuda näiteks looma või linnu nimetuse järgi, pealegi see on solvav. Kindlalt saab väita, et tänases Eesti vanglas on kinnipeetavate hierarhiline jaotumine oluliselt lihtsustunud ja hierarhiaredel on muutunud lühemaks: on lihtsalt liidrid, on normaalsed, ja on sotsiaalselt tõrjutud. Veelgi lihtsamalt öeldes - on tugevad ja on nõrgad (ka tugevad - või nõrgad kambrid). Tänapäeval isegi nn. allalastust rääkimine on vanglas tegelikult naeruväärne, sellest sõnast on saanud pigem sünonüüm probleemides vaevlevast ja teiste poolt tõrjutud vangist.

Uus põlvkond vanglaametnikke ja enamus uue põlvkonna kinnipeetavaid ei pruugi endisi vanglasisese sotsiaalse kihistumie nimetuste tähendusi tänapäeval teadagi. Sageli märgatakse siiski, et mõned nooremad kinnipeetavad teevad endale märkmikusse mini-sõnaraamatuid, milles ühele või teisele vangislängi sõnale vasteid märgivad.

 

Vene-slaavi kuritegeliku subkultuur normid ja arusaamad e. ponjaatied on tänaseks Eesti vanglates muutunud ja enamjaolt neid ei järgita. Eesti vanglateenistuse eesmärgiks on olnud murda ja vähendada kriminaalse subkultuuri mõjusid vanglates ja see on õnnestunud. Tõenäoliselt ei õnnestu siiski mitte kunagi kuritegelikku subkultuuri kaotada, kuid võimalik on kuritegeliku subkultuuri mõjusid vähendada ja hoida neid kontrolli all ja muuta trende kuritegelikus subkultuuris.

---

[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Subkultuur

[2] Cohen, Albert K. 1955. Delinquent Boys. Culture of the Gang. Glencoe: The Free Press.

[3] Laine, M. 2007. Kriminologia ja rankaisun sosiologia. Jyväskylä: Gummerus Kirjapaino Oy.

[4] Laine, M. 2007. Kriminologia ja rankaisun sosiologia. Jyväskylä: Gummerus Kirjapaino Oy.

[5] Laine, M. 2007. Kriminologia ja rankaisun sosiologia. Jyväskylä: Gummerus Kirjapaino Oy.