Sotsiaalkindlustusmaksete süsteem

Eesti Sotsiaalkindlustusmaksete süsteem on üles ehitatud ebaühtlaselt. Riikliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse finantseerimiseks on kehtestatud sotsiaalmaks, töötuskindlustuse ja kohustusliku kogumispensioni maksed on aga kehtestatud sundkindlustusena, mida administreeritakse maksudena. Nimetatud sundkindlustusmaksete arvestamise, määramise ja sissenõudmise kohta kehtivad kõik MKS-i sätted (vt ka MKS § 3 lg 4). Ajaloost on teada ka selline sundkindlustusmakse, mida ei administreeritud maksuna (ravikindlustusmakse). Sellist segasüsteemi toetab kindlustustegevuse seaduse §-s 10 toodud sundkindlustuse definitsioon, mille kohaselt võib sundkindlustuseks olla seadusega sätestatud kohustus tasuda makset või maksu. Sellest tulenevalt käsitletakse edaspidi tekstis töötuskindlustusmakseid ja kohustusliku kogumispensioni makset maksusüsteemi osana ning kõikide sotsiaalmaksude üldnimetusena kasutatakse mõistet "sotsiaalkindlustusmaksed". Kuna tööandja sotsiaalmaks ja füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaks on olemuslikult erinevad, siis käsitletakse neid eraldi.

Maksu ja sundkindlustusmakse eristamine toimub vastuhüve konkreetsuse astme kaudu. Maksu tunnuseks on konkreetse vastuhüve puudumine. Maksutulu laekumine võib olla sihtotstarbeline ja sihtotstarve võib mingil määral olla seotud konkreetse maksu maksjate huvidega (nt kütuseaktsiisist finantseeritakse teehoidu), kuid see ei tähenda veel konkreetse vastutasu olemasolu. Konkreetne vastutasu tähendab näiteks seda, et isikud, kellele ei ole vastutasu õigust ette nähtud, vabastatakse makse tasumise kohustusest ning isikud, kes makset ei tasu, kaotavad õiguse vastutasule. Sundkindlustusmaksetest kogutud tulu tohib kasutada ainult kindlustatute huvides. Sotsiaalmaks on Eestis kehtestatud maksuna, kuigi ta vastab osaliselt nii sihtotstarbelise maksu kui sundkindlustuse tunnustele, Osaliselt finantseeritakse maksust sotsiaalkindlustussüsteemi tervikuna (st vastuhüve puudub), osaliselt kindlustatakse konkreetse isiku riske (st vastuhüve on olemas). SMS-i § l defineerib sotsiaalmaksu kui sihtotstarbelist maksu. mille kogumise eesmärk on riiklikuks pensioni- ja ravikindlustuseks vajaliku tulu saamine. Kuna maksutehniliselt on maksud ja sundkindlustuse maksed võrdsustatud, siis jääb nende eristamine paljuski teoreetiliseks probleemiks. Kehtivas õiguses võib eriotstarbelist maksu ja sundkindlustust eristada ka selle kaudu, et sundkindlustuse makseid ja vastuhüvesid reguleerib üks ja sama seadus, samas kui sotsiaalmaksu eest antavaid vastuhüvesid reguleerivad eriseadused - riikliku pensionikindlustuse seadus ja ravikindlustuse seadus.

Paljudes riikides on sotsiaalmaksuga samane avalik-õiguslik kohustus sätestatud sundkindlustusena, kuid on riike, kus sotsiaalkindlustust finantseeritakse suures osas tulumaksust. Samuti on riikide sotsiaalkindlustus-süsteemid küllaltki erinevad, mõnes riigis on kasutusel ühtne makse kõikide kindlustusliikide kohta, mõnes riigis on näiteks eraldi pensionikindlustus, ravikindlustus, hoolduskindlustus, tööõnnetuskindlustus jne. Majanduslikust aspektist lähtuvalt loetakse sotsiaalkindlustusmakseid sõltumata nende kehtestamise vormist maksude hulka kuuluvaks, sest tegemist on riigi poolt sundkorras kogutava ja ümberjaotatava rahaga. Sellest lähtuvalt võetakse sotsiaalkindlustusmaksed arvesse näiteks maksukoormuse arvutamisel. Sotsiaalkindlustusmaksed on suhteliselt sarnased tulumaksuga. Tegemist on otseste ja subjektiivsete maksudega. Sotsiaalkindlustusmaksed on riiklikud maksud, jooksvad maksud ning osaliselt tähtajalised ja osaliselt kinnipeetavad maksud. Kinnipidamine toimub praegu töötaja töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse osas.

1. Lugege tekst läbi ja vastake järgmistele küsimustele

2. Millistest maksudest ja maksetest koosneb Eesti sotsiaalkindlustussüsteem?

3. Mis vahet on maksul ja maksel?

4. Kuidas kasutatakse sotsiaalmaksust laekuvaid summasid?